Lummav rebasetants oli mul ise üles otsitud kingitus enda jaoks. Patermäe uudismaa servas see tants kord külmas algas ja ei jätnud ei mind ega rebast enam maha.
- Marek Vahula lood
- 7. november 2022
Tee esimese tantsu juurde ei saanud pikk ja jäi mul jalgadesse. Ikka ja jälle läksin teda vaatama.
Rebasemäe suure kase all oli ka üks rebasekodu. See keset karjakoplit asuv urg ei andnud ei mulle ega sealsetele rebastele asu. Kui rebasetantsu isu mul peale tuli, siis läksin kase alla pealtvaatajaks.
Vahel ta tuligi urust või uru juurde ja tantsusõber saigi, mida rebaselt tahtis. Üks loom, kes hiirejahil tantsu lüüa oskab, on ta kohe kindlasti. Oma samme seades unustab ta muu maailma sootuks ja nii ka mina sealsamas kase all jään tal hoomamata.
Mees, kes ise eriti tantsida ei oska, olen ma olnud ajast aega. Ehk see lummav tants, mida rebane mulle lööb, tegigi minust esimest korda pealtvaataja ja selliseks ma jäingi ega tulnud ka hiljem enda selle mina juurest ära.
Selleks oli see vaatemäng liiga hea ja kaunis ja seda vaadates ununes mul muu maailm sootuks. Tänulik olen nii rebasele kui oma neile paikadele, kus saingi olla just see pealtvaataja, kes rebasega kahekesi on ja kes mõlemad vaid kaunist tantsust lugu peavad, üks tantsijana ja teine vaikiva pealtvaatajana.
Neeruti, 1980-2003.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
