Lugesin hiljuti lehest, et ÜRO oli valinud 2023. aasta taimeks hirsi. See taim on super kasulik. Hirssi võib võrrelda olemuselt kinoaga, kuid hirss on hinnalt hulga rahakotisõbralikum. Hirssi kasvatatakse kuivemas troopilises või lähistroopilises kliimavööndis. (Eesti kliimas on tehtud katseid hirsi kasvatamiseks, kuid need on jäänud agronoomide poolt läbiviidavateks katseteks. Küll on nad jõudnud viimaste aastate teadustöödes järeldusele, et Eestis on võimalik hirssi kasvatada.) Hirsi hind on praegu poodides võrreldav riisi või tatraga. Hirsis on palju mineraalühendeid ja ka vitamiine. Hirss on tõeliselt kasulik toiduaine. Meile, Eestisse jõudis ta koos nõukogude võimuga.

Hirsiga seoses tuleb meelde lugu, mida mulle rääkis minu ema. Juhtus see peale sõda, kui ta proovis iseseisvat elu alustada ja käis raudteel tööl.

Siis oli toiduga kitsas käes ja anti toidupakke töö juurest. Nende järgi tuli aga sõita Aegviidusse. Seal asus kontor ja kust sai pakid kätte. Polnud võimalust valida toitu, tuli võtta seda, mida parajasti anti.

Noore inimesena polnud ta paljusid asju näinudki. Neil kodus olid ikka tavalised maainimestele tüüpilised söögid olnud. Peale sõda, aga levitati meil ohtralt kraami, mis tuli Venemaalt. Mis asjad on hirss või tatar ja kuidas neid toiduks teha, polnud tal õrna aimugi. Ega ka teised teadnud. Küsida polnud kelleltki, keegi ei teadnud ju.

Kuid aga kõht küsib süüa, tuleb ikka teha seda, mida parasjagu on. Inimene, kes on päev läbi rasket tööd teinud, peab süüa saama. Koju jõudes pani ta siis vee tulele.

Mingi ähmane ettekujutus oli, et tuleb keeta nagu tangu. Kallas siis hirsid vette ja pesi ära. Kui vesi keema läks, pani hirsitangud ka vette. Praadis võiga sibula, et pärast pudrule lisada.

Ta ei mäletanud enam kaua putru oli keetnud, aga ühtäkki hakkas juhtuma midagi imelikku. Pudrumass aina kasvas. Juba oli pool potti täis. Natukese aja pärast oli pudru juba peaaegu potitäis. Kiiruga tõstis ema osa pudrust teise potti ja lisas vett.

Kui ta uuesti vaatas oma toitu, oli pott jälle täis. Tangud aga valmis veel ei olnud. "Mingid imelikud tangud need hirsid," mõtles ta ja tõstis veel kord osa oma pudrust kõrvale. Kui kolmas kord pott täis sai ja ikka tangud veel kõvad tundusid, oli ka kannatus otsas.

Ta võttis ja kallas kogu oma imepudru solgiämbrisse ja viis selle perenaise kartulimaale. Õhtusöögiks sai seekord söödud leiba, mida ta kastis võiga praetud sibulatesse. Ema mäletas ka vanast peast veel seda nutumaiku, kui mõtleb tagasi toidule, mis oli olemas, aga süüa ei saanud sellest. Oli teda ju lapsest saati õpetatud toitu mitte raiskama.

Aga natuke nalja sai selle pudrukeetmisega ka. Perenaine jälle murdis tükk aega pead, miks tema koer süüa ei taha. Lubas peni isegi tõpratohtrile näidata, kui see nädala lõpuks sööma ei hakka. Ema ei julgenud iitsatadagi, et koera isutuses oli süüdi tema untsus hirsipuder, mida loom käis vagude vahelt söömas.

Eks nii mõnelgi noorel perenaisel  on sääraseid lugusid rääkida, kui toidu valmistamine pole õnnestunud.  Selline oli minu ema lugu ebaõnnestunud pudrust. Seda ta meenutas ikka, kui toit ei tulnud nii välja, kui loodetud oli. Olgugi, et ta oli meie kõigi silmis maailma parim kokk ja tema toidud olid kõige maitsvamad. Kes teeb, sel ikka juhtub, öeldakse ju.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta