Sooviksin Bioneeri arvamusrubriigis esitada mõned küsimused, mis on kuhjunud minus rahutuse ja rahulolematuse näol. Olen olnud viimased paar aastat veendunud, et artiklid stiilis "Nippe roheliseks eluks" või "Miks valida riidest kott" on midagi üleliigset. Inimestele loobitakse iga päev numbreid, fakte, loosungeid - näib, nagu rohelise eluviisi tarkused on kõigil ammutatud ja enda tarbimist analüüsiv informatsioon on muutunud vaid korduvaks taustamüraks. Sorteerime prügi, kustutame tuled, kasutame paberi mõlemat poolt, eelistame väiksemat pakendit jne - kõik teavad seda. Või ei?

Mul on olnud võimalus töötada üle poole aasta rõivakaupluses ja olen hakanud nägema suurt tarbimisprobleemi. Pean mainima, et minu vaatluse tulemus haarab kõiki vanusegruppe, mõlemat sugu ning muid tegureid. Minu sõnadega vehkimist põhjustab midagi lihtsat ja "tühist", nimelt selleks on läikiv, kergelt kahisev klassikaline kilekott. Usu, ma tean neid erinevaid reaktsioone, mida selle sõna mainimine kaasa toob...

Kassaleti taga esitatava küsimuse "Kas kilekotti on tarvis?" vastuseks on enamasti segu kulmukortsutamisest ja turtsumisest. Kilekott on ju tasuta. Keskmise šoppaja jaoks on kilekott justkui tema põhiõigus.

Miks vajab kaardipakisuuruseks volditud topp kilekotti, kui see läheb otsejoones käekotti? Pean veel lisama, et tihti nõutakse kõige väiksemat kotti, mis meil pakkuda on, ehk siis A5 formaadis. Ma ei usu, et kõigil suuruse täpsustajatel koerad on, pigem on neid kotte lihtsalt mugav prügikasti kaane alla peita.

Kõige ebapraktilisema suurusega kottide eluiga seisnebki ühekordses kasutamises ja seni, kuni meie prügikastidel on kaaned, pole see ostjate meest probleemiks. Päris paljudel naistel on suured lahmakad kotid, aga kilekotti kaasa pakkida ei osata.

Kõige enam hämmastab mind vanemate naiste kilekotitarbimine ja nende käitumine pole mingisuguseks eeskujuks. Kahekordselt koti kandmine selle eluea pikendamiseks on minu jaoks müüt. Seetõttu ei saa ma ka olla pettunud oma eakaaslastes või koolilastes, kes ei oska oma oste seljakotti pista. Kaubamärgi kilekott on lastele üllatavalt oluline. Vahel on isegi naljakas, kuidas kilekoti väärtus on lapse silmis peaaegu samal tasemel värskeltostetud Hello Kitty kammiga või sädeleva helmesketiga. Ma tean kui väheusutavalt see kõlab, aga minu kirjatöö põhineb siiski sellel, millega ma igapäevaselt kokku puutun.

Vene keelt kõnelevad naised loobuvad äärmiselt harva pakutavast tooteümbrisest, vanema venelannade generatsiooni käest ma tihiti küsida ei julgegi. Hoolimata tuhandetest prügikasti poole suunduvatest kilekottidest pean välja tooma meeste poekäitumise. Enamik püksikandjaid on meelsasti nõus oma sokipaari või pusa näppu võtma, kuigi see võib olla petlik üldistus, kuna meeste kaupluste külastatavus on väiksem.

Kaks asja veel. Esiteks on nõme ostetud käekott kilekotiga ümbritseda ja teiseks ei tähenda kokkuhoid vaesust.