Maarja Jakobson on näitleja, kolme lapse ema ja keskkonnateadlik tarbija. Seekord räägib ta Bioneeri lugejatele oma kujunemisloost, kuidas temast sai ökoinimene. Maarjaga vestles Bioneer.ee vabatahtlik kaasautor Mirjam Burget.

Kust Sa pärit oled?

Ma olen kasvanud siinsamas Tartumaal. Alguses elasime Kambja nimelises alevis. Kui ma olin seitsme-aastane, siis kolisime Pangodi külla. See asub Pangodi järve ääres maastikukaitsealal. Minu teadlik lapsepõlv möödus täiesti idüllilises kohas.

Mu vanemad suunasid lapsi loodust jälgima: me vaatasime küll kuud, küll päikeseloojangut. Alati nad suunasid meie tähelepanu, et vaadake, lapsed, kuidas vesi peegeldab.

Mulle üldse ei meeldinud maaelu ja ma tahtsin kogu aeg linna. Ma tundsin, et maal elamine on mõttetu ja nõme. See oli 80ndate lõpus kui oligi vaene aeg. Siis oli juba nähtav välismaa, suured ägedad linnad ja … Tahtsin kuhugi ära, selles ei olnud üldse küsimust.

See salvestub inimesele süvakihtidesse: kui tuleb õige aeg, siis see muutub pealiskihiks, mille oled lapsena endasse salvestanud. Just see looduse ilu ja taju - see on kõige olulisem mingil ajal elus hiljem.

Tegin oma tiiru suurtes linnades ära ja sain oma jao kätte, taipasin, et ma ei ole võimeline seal elama, sest minu juured on mujal. Ma olen oma juured sügavale mulda ajanud.

Ma käisin Pangodist Tartusse kooli. Praegu ei suudaks hommikuti pimedas tõusta. Siis tõusin igal hommikul aastate kaupa kas pool seitse või kümme minutit enne kuut, et minna bussi peale. Autoga läbin seda maad nüüd veerand tunniga, buss sõitis tund aega.

Hommikune bussisõit andis selle, et nägin igal hommikul loodust muutumas. Nägin talvist pimedat, nägin sügise hämardumist. Nägin, kuidas kõik kevadel tärkama hakkas. Ja see igahommikune rütm: sa näed ühte ja sedasama maastikku, kus küll vahepeal oli kohutav tuul ja hommikuti kogu aeg uni, aga praegu tagantjärele tundub, et kõik oli suurepärane.

Milline nendest lapsepõlvemälestustest on olnud kõige eredam?

Suve algus. Mäletan, kui esimest korda sai Pangodisse jooksu pealt sisse hüpata. Meil oli paadisild, kust põp-põp-põp sai joostud ja põmmdi Pangodisse hüpatud. Märtsist alates, kui jää läks, hakkasime kohe ujumas käima. Jooksime saunast külma vette. Siiamaani mulle meeldib, kui vette hüpates kostub plump. Ikka korralik hüppamine, mitte ei lähe vaikselt hiilides.

Nüüd on järvekallas kinni kasvanud: lapsi on nii väheks jäänud ja see ujumiskoht on praktiliselt kadunud.

Maal kasvanud lapsed on loodusega paremas kontaktis kui linnalapsed. Kas sellega võib nõustuda?

Kõige ürgsemal tasandil kindlasti: maalapsed saavad rohkem poriga mängida. Neil lastel, kes on kolhoosikeskuste paneelmajades kasvanud arvuti ja televiisoriga ja kel on harimata vanemad, on olukord palju hullem.

Aga ikkagi, kui sa lähed maakooli, siis seal on vahe. Maal on mingisugune teine tasand. Järjest rohkem tekkinud erinevaid kogukondi.

Palju on lapsi, kelle vanemad on väga keskkonnateadlikud ja nende elujärg on palju parem. Nad on teadlikult looduseinimesed, elavad looduse keskel.

Kui ma vaatan oma õepoega, mida ta teab seitsmeselt… Koprad ehitasid maja juurde jõe peale tammi. Ta käib Rosmal koolis ja matemaatikatunnis oli vaja mõõtepulka. Ta võttis kopra hambajälgedega pulga ja viis selle kooli. See on vahetu kontakt. Kus on linnakoolis selline asi? Ei ole, eksole.

Samas ma tean peresid, kus ema pidas lehma, kuid lapsed ja lapselapsed tõid piima poest. Mitte sellepärast, et neil oleks piimatalumatus, vaid nad jõid poepiima. Maapiim lihtsalt ei kõlvanud enam.

Levinud on arusaam sellest, et maaelu – see on maavärk: palju virtsa, sitta ja kanalisatsioon puudub. Nagu näidatakse „Kodutunde“ saates - ei usuta, et inimesed suudavad niimoodi elada.

Inimesed püüavad olla peenemad ja paremad ning üritavad elada esimese tarbimistasandi kohaselt: ostetakse kõige odavamat ja hullemat plasti, kõige kehvemat sööki. Endil on kodus kasvamas puhas variant, kuid nad võtavad selle kõige saastatuma söögi.

Mida peaks selleks tegema, et lapsi loodusele lähemale tuua?

Kõigepealt tuleb panna arvuti ja telekas kinni. Nende kasutamisele täpsed piirangud peale ja siis saab minna koos lastega õue. See on väga lihtne ja väga teadlik otsus.

Vanematel, kes on palgatööst väsinud, on kõige lihtsam minna kergema vastupanu teed. See ei ole süüdistus, elu ongi raske, inimesed teevad tööd, väga palju tööd. Samas veedavad nad kõige väärtuslikuma osa oma päevast mitte perega, keda nad armastavad, vaid televiisoriga.

See on väga teadlik otsus, aga kui see on oma pere liikmetele selgeks tehtud, on elu jälle lihtsam. Televiisorit meil ei ole, arvutis on väga täpsed asjad, mida me vaatame. Youtube on lukus. Vanaema juures lapsed küll saavad Youtube`i kasutada. Seal on see kokku lepitud, sellised on selle kodu reeglid. Ja lapsed ei ole vanaema juures pidevalt.

Ja õue ma lihtsalt lähen. Alguses väiksena pead ise minema, pärast suurena tuleb lapsi ajada. See, et linnas ei saa loodusega kontaktis olla, ei ole tõsi. Isegi Lasnamäel ja Annelinnas on täiesti korralikult loodust. Inimene ei pea kuudis elama. Ka pimedas õue minek ei ole mingi probleem.

Sa oled elanud pikalt keskkonnasõbralikult. Kas oskad öelda, mis ajast alates tegid sa selle valiku või oled sa elanud keskkonnasõbralikult terve elu?

Ma arvan, et olen keskkonnasõbralikult elanud terve elu. Samas minu südametunnistus ei ole sugugi väga puhas. Ma ei ole keskkonnasõbralik, kuna usun, et võiks vähem tarbida. Ma olen väga edev, kuna minu eriala on edev. Mulle meeldivad ilusad asjad. Samas ma tahan hakata leiba ja kõike muud võimalikku ise tegema. Ma ei osta valmistoitu. Keskkonnateadlikult olen elanud ikka väga kaua.

Vanemate teadlikkus oli väga kõrgel tasemel. Meil ei raisatud vett. Ma mäletan kuidas lapsepõlves isa rääkis, et Siberis raiutakse metsi ja põlde mürgitatakse. See oli väga tugev mürgitamine, mida tehti. Pangodis pidid lapsed põldude mürgitamise ajal toas olema.

18- aastaselt sattusin ma esimest korda joogalaagrisse. Kuidas banaane pritsitakse, sellest sain teada aastal 1995. aastal. 2000. aastal kuulsin esimest korda sõna bisfenool A. Püüan plasti vältida nii palju kui võimalik.

Usun, et looduse enesepuhastusvõime on ikka väga tugev. Looduslikud protsessid hakkavad kohe paranema, kui inimene oma käe vahelt ära võtab. Ei ole lootusetut olukorda.

Maa elab saastatuse üle, kuid inimesed jäävad haigeks. Lõpuks saab Maa puhtaks, kuid inimesi ei ole siis enam siin. Suures plaanis ma ei muretse, igapäevatasandil saan ma ise tunduvalt paremaks muutuda. Ma töötan selle nimel tõsiselt.

Mida sa arvad, kas keskkonnateadlikult elada on lihtne või mitte?

On küll lihtne, kuna sa teed oma valikud teadlikult. Näiteks mänguasjade puhul saan ma saata need teisele ringile. Mul ei ole kodus plastmassihunnikut ja ei teki ka mitte kunagi. Meil on puidust mänguasjad, mis on head, ökomärgiga ja ma hoian neid oma lapselaste jaoks.

Ei ole raske: vastupidi, üha lihtsamaks läheb. Riiete puhul näiteks: läheb palju lihtsamaks, kui sa jälgid, mida ostad. Väljaminekud on suuremad paraku just laste puhul.

Meil on ökopesud. See on tõesti kallis, aga see on investeering tulevikku. Ma ei osta mingit sodi, vaid ökoloogilisest siidvillast Saksamaal toodetud asju. Need peavad hästi vastu, lapselt lapsele,valmistatud looduslikust materjalist.

Kuid ka ökotooted lagunevad, vill tõmbab pesus kokku. Peab asjade kasutamisel tunduvalt tähelepanelikum olema. Väga palju asju saame kaltsukatest.

Toote eluea kohta lugesin Reet Ausi intervjuud. Iga uus on vana. Sul on võimalus teha oma valik: kasutada riideid viimase piirini, hoida neid alati ringluses, sest juurde toodetud uus on alati suurema keskkonnamõjuga.

Mida arvad, kas inimene suudab tarbimismaailmas midagi muuta?

Jah, kui ta seda tahab. Paraku muudetakse alles siis, kui viimane piir on käes. Ma mõtlen selle üle väga palju. See protsess toimib mitmel tasandil.

Üks tasand on Postimehe artikkel plastmassi kahjulikkusest. Artikli kommentaarides ütles kasutaja Blondiin, et ökoinimesed on seda teadnud juba aastaid. See murrang toimub igapäevaselt.

Kõige suuremad sammud saab astuda ikkagi valitsus. Ma ei usu vandenõuteooriaid, aga selleks peab olema pime, et mitte näha, et maailmas toimivad jõujooned ja et suur raha juhib poliitikat. Riigi huvi on see, kui inimeste ravimine läheb kallimaks.

See on ammu teada fakt, et ühiskond kannatab tunduvalt rohkem tagajärgede all kui tootjatel on asjast kasu. Veel ei ole seda saavutatud alkoholiga. Alkoholi tootmist ei ole suudetud vähendada, aga seda tehakse samm sammult.

Kui karikas on täis tilkumas, siis murrang toimub. See on võimalik ja ma näen seda protsessi toimumas. See on pikaldane, kuid toimub väga kiiresti siis, kui katastroof on käes. Kui mitte midagi muud üle ei jää, siis toimub muutus kiiresti.

Milline on sinu arvates ideaalne elukeskkond?

Minu jaoks ongi Tartu. Tartu on selline linn, kus on kõik käe-jala juures ja ei pea palju sõitma. Kui teedevõrgustik areneb paremini, saab väga palju käike ära teha rattaga. Loodus on siin lähedal. Saab ise kasvatada mahetoitu või tuua suurema osa toidust väga lähedalt.

Tammelinnas näen ma maju, kus on päikesepaneelid, neid tuleb üha juurde ja paneelid lähevad üha paremaks, tehnoloogia areneb. Tehnoloogia on meie abimees selles küsimuses. Ma mitte ei usu, vaid näen seda.

Me oleme palju rääkinud sellest, kuidas keskkond võiks olla puhas. Kõige rohkem mürgitatud on Gröönimaal ja Alaskal elavad inimesed. Raskemetallid, mis ladestuvad inimorganismi kalade kaudu - need on kõige hullemad. See tegi mind nii kurvaks, kui ma sellest lugesin.

Kui oluline on sinu jaoks kohalik kogukond?

Rohkem ei olegi olulisemaid inimesi elus, kui su isiklik suhtlusring. See on kõige tähtsam. Sinu pere, suurpere või siis hõim on kõige lähedasemad . Tänapäeval ei koosne hõim mitte ainult sugulastest, vaid ka mõttekaaslastest. Sest muud sul ei ole elus kui sinu suhted. Tegelikult inimesed tarbivad vähem, kui nad elavad koos. Ajapikku muutused tulevad.

Mis on su lemmik öökapilektüür?

Mul ei ole öökappi aastaid olnud, me oleme üürikorteris elanud ja sinna ei ole see mahtunud. Laste kõrval on lugemine selline jupiti tegevus. Mul on sündinud kolm last viie aasta jooksul ja olen märganud, et parim lugemise hetk tekib enne järgmise lapse sündi.

Ma lugesin hiljuti Eesti kirjanikke: Tõnu Õnnepalu uuemaid teoseid, Andrus Kasemaa „Leskede kadunud maailm“.

Õnnepalu kirjutas nõukogude aja lõpust, kahe maailma piiril olemise tajumisest: vana maal elamise aeg, millele vastandub kaasaja linn.

Olen lugenud ajakirju ja ajalehti, neid saab kiiresti lugeda. Loen meelsasti ja palju, mulle väga meeldib lugeda.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta