Ei tasu ootama jääda, et keegi sinu eest midagi ära teeks. Esimene samm tuleb ise astuda. Nii leidis konverentsil „Omamoodi valitsemine“ loovast juhtimisest kõnelenud juhtimisspetsialist Ville Jehe.

Novembri alguses Tartus toimunud konverentsil „Omamoodi valitsemine“ jagati nii teoreetilisi teadmisi kui ka vahetuid kogemusi sellest, kuidas loova juhtimise, uute tehnoloogiate ja kaasamisega kohalikku elu paremaks muuta.

Kõige ehedamalt jäi minu jaoks kõlama juhtimiskoolitaja Ville Jehe esitlus. Esineja rääkis enda kogemustest, kuidas kutsuda muutusi esile ilma, et juht oma arvamust peale suruks.

Ka IT-visionäär Linnar Viik nägi tehnoloogiat kui juhtimise abivahendit, mis aitab taastada omavalitsuste koostöövõimet ja anda kodanikuühiskonnale lennujaksu.

Näiteid elust enesest tõid erinevad omavalitsused ja oma ala asjatundjad, näidates, kuidas kommunikatsiooni- ja infotehnoloogia võimaldab vahetut suhtlust kogukonnaga.

Just Jehe poolt lendu lastud lause „enne sisu ja alles siis vorm“ pani mind mõtlema loova juhtimise vajalikkusele omavalitsuste kaasamise praktikas. Mõnikord võetakse tehnoloogia kasutusse, ilma et selle sobivuses oldaks veendutud.

Tegutse vastavalt olukorrale

Jehe teada pole olemas ühtegi seadust ega määrust, mis ütleks, et loovust ei tohi omavalitsuse juhtimises rakendada. Tema arvates ei tohiks omavalitsus valitsuse otsuseid ootama jääda (näiteks omavalitsusreform), vaid ise lahendusi otsida. Territooriumi või eelarve suurus, elanike arv ja asukoht ei taga otseselt omavalitsuse edukust. Heal järjel on ikkagi need, kes tegutsevad olemasolevaid piiratuid võimalusi mõistlikult kasutusse võttes.

Näiteks ei tule Ruhnu saarele ühtegi kaablit, elekter on kohalikult toodetud ja kogu side mandriga käib õhu kaudu. Just vähesed võimalused viisid saareelanikud selleni, et valda juhitakse ja Saaremaal asuva perearstiga suheldakse täna skaipides. Kohalik kiirabiauto on otseühenduses Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ja elanike elukestev õpe toimub e-õppe keskkonnas. Ruhnu juhtum näitab, et nurin vahendite (raha, tehnoloogia, oskusteave) vähesuse üle on sageli põhjendamatu mõttekramp. See piirab arutelu ja loovust.

Suuremaks loovuse pärssijaks peabki Jehe just mõtteliste piirangute seadmist (ei saa, ei tohi, mis nüüd sina). See ei kehti kasutatavatele ressurssidele – just sellised piirangud toetavad loovust. Kui meil on palju raha, siis valame selle tüüpiliselt betooni ilma igasuguse loovuseta. Vahel paneb ennastki imestama, kui palju on väheste vahenditega võimalik korda saata. Peaasi, et olukorda õigesti arvesse võetaks.

Juht ei tohi meeskonnale “ei tohi-ei saa” tüüpi tingimusi ette kehtestada, vaid peab toetama oma meeskonna katsetamis- ja proovimisjulgust. See tähendab tavapärastest tööharjumustest loobumist. See võib olla ebamugav ja peabki olema.

Aga tõsi ta on - kaasamise juhendid pakuvad turvalisi juhiseid ja piiranguid, kuid nendes liigne näpuga järje ajamine takistab loomingulisust ja muutunud olukorraga kohandumise võimet.

Tehnoloogia on vaid vahend

Kaasamise tehnoloogiad on vaid vahendid, mis toetavad suhtluskeskkonna loomist. Sellega sobituv sisu (arutelu, andmed, ühenduse kasutamise viisid) tuleb ikkagi endal luua.

IT-visionäär Linnar Viik leiab, et tehnoloogia on teisejärgulise tähtsusega - ja sarnaselt Jehe mõttega -, tegelikult lihtsalt taust või keskkond. Igasugune vormi surumine paneb loovale juhtimisele peale piirangud ja vähendab muutusega kohandumise võimalusi. Kui juht on meeskonnas loovuse toetaja rollis, siis sama on ka tehnoloogiaga. Viigi sõnul on Eestil vähe ressursse, mistõttu neid tuleb osata targalt ära kasutada: „Võimalik, et kohalik koostegemise mõõde peab muutuma veel väiksemaks. Tekkima “omamoodi olemise” uks, kus on võimalik oma asja ajada.“ Järva-Jaani vallavanema Arto Saare blogi ongi selliseks ukseks, mis võimaldab rahvale lähemal olla, neid informeerida ja ise informeeritud saada. Minu kogemusel on Facebook omavalitsustele juba tavapäraseks saanud, kuid sõnumid, mida sinna postitatakse, peavad arvestama Facebooki suhtlevat iseloomu. Info õige rühmani jõudmine ja selle arusaadavaks tegemine on keeruline (vähem ametlikkust). Samas Facebook kui tehnoloogia ei asenda isikliku kuulamissoovi puudumist.

Kommentaar: Kaasaja vastutab osalusvormi valiku eest

Maie Kiisel

Olen nõus, et viis, kuidas inimesed probleemi tajuvad, ei sobitu alati hästi sellega, kuidas kaasamisel inimeste tagasisidet kogutakse (virtuaalselt, kirjalikult, suunavad küsimused jms).

Kui pakutud lahendusviis on oma mure väljendamiseks ebasobiv, siis pole ka inimestel motivatsiooni selles kaasa lüüa. Näiteks soovitavad poliitikud inimestel oma arvamust valimistel väljendada, kuigi sotsiaalset tellimust rahuldavat parteid lihtsalt pole ega tule.

Osalusviisi vead kui paratamatus

Mõnikord on inimeste jagatud probleemitaju siiski nii suur, et õige kanali puudumisel (teise poole vähene huvi) luuakse enda oma. Ka selline oma osaluskanal ei pruugi mure väljendamiseks hästi sobida (näiteks pronksiöö sündmused) – aga kui muud võimalust lihtsalt ei ole?

Olgu näiteks arstide streik. Streigikommunikatsioon on üles ehitatud vastandusele – see on selgelt kauplemise ja kompromisside otsimise vahend. Streik ei aita esitada küsimusi probleemi sisulise olemuse üle – küsimus on, kui suured on mõlema poole jõuvahendid, et soovitut saavutada. Tuttavad arstid on öelnud, et kümneprotsendiline palgatõus ei ole nende kodumaal hoidmise motivaatoriks. Nende mure toetub hoopis sellele, et tervishoiusüsteemi raginad annavad tunda igal tasandil. Ma vist palju ei eksi, kui ütlen, et kõige populaarsem arstiteaduskonna aine on soome keel. Voodihaiged maksavad oma hooldajatele ümbrikus, sest viimaste palgad ei võimaldagi leida pühendunud inimesi. Juhtimiskultuur meditsiinis ei soosi dialoogi. Haiglad võidurelvastuvad. Sellised raginad vajavad ühist arutelu probleemi üle ja konsensuslikke otsuseid, sest lahendused on siin paratamatult valusad.

Streik kui arvamuse väljendamise vorm ei võimalda ühise rindejoone loomist, kus ka isiklikke probleeme tunnistataks. Meditsiinitöötajad streikisid probleemi terviklahenduse pärast, probleemi lahendajad valisid aga kaasajatena halva kanali, mis ei saanudki lahendada meditsiini põhiküsimust. Väike palgavõit saavutati teiste gruppide arvelt (töötud, patsiendid jt).

Vajadusel usaldame ebapiisavat kanalit

Või siis Harta 12, mille tekst on kiiruga ja ilmselt väheses kaasamises koostatud. Ka seda toetavad inimesed, kes pakutud tekstiga nõus pole, kuid kes näevad selles praegu ainsat kanalit, kus oma meelsust või arvamust avaldada. Paljud on aga just oma nime lisamisest loobunud, sest ootavad paremat võimalust (sõnastust). Seda ei pruugi tulla.

Peaasi, et siit ei sünniks kompromissina üht lahjat erakondade rahastamise eelnõu või eetikakoodeksi vastuvõtmist – mõõdukalt hambutuid eelnõusid on alati osatud teha. Ikka leiab võimalusi, kuidas musta raha kaudu vastu võtta.

Mõlema juhtumi keskne küsimus on, kas natuke kohmakast lahendusest sünnib ka arutelu koht, mis aitab neist puudustest üle saada ja katkestavat vastandust vältida.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta