Kevadine laps mängis kevade ja iseendaga. Sest kevades oli mängumaa ja rohkem mängijaid ei olnudki tema jaoks silmapiiril.
- Marek Vahula lood
- 10. jaanuar 2024
Sinijärve rabaserva männikust ei arvanud ma endale mängukaaslast leidvat. Ometi avastasin sealt kaks juba pea täissulis händkakupoega. Üks neist oli madalal tammetüükas ja teine pisut kõrgemal kooldunud männi tüvel. Kevadine laps tegi hakatuseks mõned asjakohased kakupojapildid.
Et pildid paremad välja tuleksid, sättisin kakupoega tammel ja ta lasigi seda teha. Teine kakupoeg oli pildistamiseks liiga kõrgel. Ma väristasin kooldunud männitüve ja ta lendas maapinnale. Siis asetati temagi tamme otsa nagu oleks ta kakumodelliks kui loodud.
Pooltunnike kakupoegadega sai kiiresti ümber, nii nagu iga kevad saab kevadel omadega kiiresti ümber. Kaks kakulast jäidki minust isa-ema ootama. Ma lahkusin rabaservast ja ei tahtnud kakupere
kevadet häirida. Ja targaks saavadki lapsed just kevadeti nii nagu seegi lugu jutustas siinkohal.
Targemaks teevad neid ümbritsev loodus ja ka toredad kohtumised, kust alati oma võtta tuleb.
Neeruti, 1989.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
