See lugu on eelmisest suvest. Sõitsin siis rongis ja minu vastas istus perekond. Olid isa, ema ja poeg. Hämmastavaks tegi asja see, et nad kõik lugesid ajaviiteks raamatuid. Keegi ei näppinud oma nutiseadmeid. Nende jutust sain aru, et poiss luges kooli kohustuslikku kirjandust. See vaatepilt on nii erandlik tänapäeval, et jäi meelde ja pani mõtlema.

Kus on see kool, mille õpilased keset suve loevad vabatahtlikult kohustuslikku kirjandust? Tuli meelde oma kooliaeg  ja sugugi ei tahtnud neid raamatuid suvel lugeda. Siis oli ju sada huvitavamat asja teha.

Juba üksnes see sõna “kohustuslik” lülitas punase tule sisse ja tekitas tõrke. Mina kooliajal suur lugeja ei olnud. Kuidagi sain kirjanduse tunnis oma vajalikud tööd ära tehtud. Alles lõpueksamite eel tekkis hirm, et kui viimaks polegi valikus kirjanditeemasid, mis raamatutega ei ole otseselt seotud. Kooli ma ikka lõpetasin ja sellega sai need kohustused unustatud.

Järgmine kokkupuude kohustusliku kirjandusega oli siis, kui mu oma tütar koolis hakkas käima. Kõiki neid raamatuid, mis lugeda oli vaja, pole mul meeles, ju siis nendega polnud muret. Mäletan ainult ühte raamatut, mille  lugemine tekitas minu lapsel küll suisa lugemistrauma. Peale seda ei suutnud ma kaua aega oma  last raamat lugema saada.

Selleks raamatuks oli Ivan Turgenevi “Mumuu”. Milleks oli vaja seda sundida esimese klassi lapsel lugeda?

Alguses hakkas tüdruk suure õhinaga pihta. Varsti visati raamat käest ja valati pisaraid patja. Ilmselt oli tähtaeg kukkumas ja ma otsustasin last aidata. Leppisime siis kokku, et loeme seda kordamööda. Asi lõppes sellega, et me mõlemad töinasime nutta.

Nii kahju oli sellest vaesest tummast kojamehest Gerassimist ja tema koerast ning kogu see lugu oli täis hirmsat ülekohust. Too raamat tundus ja tundub ka praegu esimese klassi lapsele liiga vara lugeda.

Nüüd on mu tütar juba ise ema. Meil oli temaga hiljuti jutuajamine sellest raamatust.  Küsisin talt siis, et kas ta mäletab selle lugemist. Ta küll teadis raamatu sisu, aga ei mäletanud enam meie pisaravalamisi. Ju siis tema aju oli lihtsalt selle seiga blokeerinud. Ongi hea, pole vaja igat halba asja meeles pidada.

Peale seda jutuajamist võtsin raamatu ise veelkord käsile. Tuli välja, et seda enam ei olegi igas raamatukogus. Raamat telliti ekstra mulle kuskilt mujalt. Oli küll kurb sisu, aga ma ei nutnud enam. Mõtlesin, et kas tõesti on elu mind nii tuimaks teinud.

Aga siis sain aru, et kui loed kellegagi koos ja teine sul kõrval nutta lahistab, siis varsti vesistad ise ka. Ikkagi ängistas kogu see suur ülekohus. Ja ma ei mäletanud üldse enam, et sel lool oli õnnelik lõpp.

Minu mälestuses oli lugu seotud ainult tumma Gerassimi ja tema koeraga.  Mälust puudusid selle loo algus ja ka lõpp. Nii, et ülelugemisest oli ikka kasu ka.

Sellega seoses tuli mulle meelde, et ka meie oma kirjanik Eduard Vilde on umbes samasugusest ülekohtust kirjutanud oma jutustuse “Minu esimesed triibulised”. Ka seal käitusid mõisarahvas teenijatesse üleolevalt.  Vähemalt on seda raamatut lastel kergem lugeda, sest see on kirjutatud nii nagu nägi olukorda aidamehe pisike poeg. Kogu lugu on ka humoorikalt kirja pandud, siis selle kurb lõpp ei tundugi nii süngena. See on paras lugemine esimese klassi lapsele. Pole nii pikk ka.

Õpetaja oleks ju võinud Ivan Turgenevi “Mumuu" selle raamatuga asendada. Aga mu tütar käis esimeses klassis veel nõukaajal. Arvan, et õpetajal sel ajal suurt valikuvabadust ei olnud. Ilmselt oli nimekiri juba kuskil ministeeriumi seinte vahel kokku pandud. Pidi ju vene kirjandus olema laste lugemisprogrammis esindatud. Vähemalt mina arvan nii. Ega ma ju pole sellega täpselt kursis. Sellised olid siis minu mälestused teemal “kohustuslik kirjandus” ja niisugused mõtted tulid mulle siis pähe.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!