Metsandussektori läbiviidud meeleavaldus oli armas, hästi korraldatud ning kohale tulnud inimesed said vähendada oma südamevalu.

Ma jälgisin üsna suure huviga, kuidas metsatööstus sammukeste haaval vinti meeleavalduse osas aina enam üles keeras, sest nad teadsid, et kui rahvas kohale ei tule, kaotavad nad tõsiseltvõetavuse poliitikute silmis. Sajast tuhandest maaomanikust tuli kohale umbes 150!

Isegi mind kutsusid väga erinevad osapooled metsameeste meeleavaldusele. Selle peale ütlesin viisakalt, et pigem jälgin meedia vahendusel, kuidas see asi neil õnnestub.

Meeleavalduse korraldamist võttis Eesti Erametsaliit väga tõsiselt, kaasati kõiksuguseid koostööpartnereid, meedia rakendus oli hästi läbimõeldud, artiklid, postitused ja isegi üks eraisiku petitsioon, mis on kuu ajaga saanud 138 allkirja jne. Mängu pandi kõik, mis vähegi oli sh ka suur summa raha. Eeldasin isiklikult, et kui teema inimestele tõesti nii korda läheb nagu metsatööstus kuus aastat on rääkinud, siis kohal on minimaalselt 1000 inimest, aga ilmselt 2000 kodaniku ikka, aga üks null tuleb tagant kohe julgelt maha tõmmata. Inimesi lihtsalt ei tulnud kohale ja üks suur viga oli meeleavalduse korraldajatel see, et nad jätsid arvestamata asjaolu, et maal elav maaomanik pole põline rikkur nagu on metsatööstur. Kuu lõpus ei ole maaomanikel taskud raha täis, et Tallinna minna meelt avaldama, seda peaks nüüd iga maaomanike õiguste eest seisev organisatsioon ometigi teadma.

See on üsna irooniline, et seistakse justkui metsaomanike rahakoti eest, aga täiesti tähelepanekuta jäetakse asjaolu, et sellisel perioodil on maal elavatel inimestel taskud tühjad. Ehk teisisõnu meeleavalduse korraldajad ei teadnud ööd ega mütsi, kuidas vaesem osa Eesti ühiskonnast elab ja seda mõistmaks tuleb hakata looduskaitsjaks, siis oled ise ka põline vaene ja mõistad inimeste võimalusi. Mind võttis täitsa pahviks, kui nägin esimest korda, mis kuupäeval meeleavaldus korraldatakse, aga viisakusest ma ei hakanud Eesti Erametsaliitu õpetama, et tuleb ikka lähtuda reaalsusest, mitte oma rahakoti võimekustest.

Lisaks läks allamäge ka see, et looduskaitsjad sõid piltlikult öeldes popkorni ja vaatasid, mida metsandussektor teeb ja väga keegi ei vaevunud vaidlema hakata tohutu valeinfo hulgaga, mis meeleavalduse otstarbeks välja treiti. Ehk siis jäi ära vastandumine, mis oleks kindlasti meelestanud väikest hulka maaomanikke rohkem kohale tulema, aga looduskaitsjad küll mingit kartelli kokkulepet ei teinud, et hoiame meeleavalduse suhtes madalat profiili. Pigem oli see meiepoolne vaikus alateadlik hoolivus füüsilisest isikutest maaomanike suunal, sest meie ei taha vastanduda väikemaaomanikele. Igasugused suured ettevõtted ja organisatsioonid, kes kurnavad oma majandusliku kasu nimel Eesti loodust, vot nendega peame küll kogu aeg debatte.

Ning mis ilmselt kõige enam määravamaks sai - metsatööstuses tegutsevad sahkerdajad on nii tühjaks riisunud iga metsaomaniku, kelle metsale nad on näpud taha saanud ja seda on väga passiivselt pealt vaadanud metsatööstus, kes metsameeleavalduse korraldas. Kui 20 aastat jutti lasta tühjaks riisuda need inimesed, keda ootad metsandusega seotud meeleavaldusele, siis nad lihtsalt ei tulegi. Toetust ei saa läbi selle, kui rikastutakse inimeste arvelt, keda vajaksid meeleavaldusele. Tavaline nähtus on, et inimesed kaotavad kümneid tuhandeid eurosid lihtsalt sellepärast, et metsatööstus vaikivalt vaatab pealt, kuidas metsafirmad kergeusklikke maaomanike tühjaks tõmbavad.

Minult küsitakse üsna tihti nõu, et millist firmat reaalselt võib üldsegi usaldata kasvõi majanduskava koostama, sest hirm juba kava koostamisel petta saada on maaomanikel niivõrd suureks kasvanud. Kuid isiklikul tasandil on mul ülihea meel, et Eesti Erametsaliit meeleavalduse tegi, sest see lõi õhu kordades selgemaks. Kliimaministeeriumit ärritasid nad ikka korralikult oma valeinfo vooga ja ehk nüüd metsanduse sektor õpib, et manipulatsiooniga kaugele ei jõua. Teiseks murdsid nad müüdi ja lõid pretsedenti, et meeleavaldused on täiesti normaalne osa erinevate ühiskonnagruppide silmis. Ma arvan, et nii mõnigi kõrge riigiametnik ei söanda enam öelda kinniste uste taga, et looduskaitsjad jooksevad mööda Tallinna plakatid käes ringi.

Looduskaitsjad oleks saavutanud sarnase tasemega meeleavalduse mõne sotsiaalmeedia postituse abiga ja see teebki selle meeleavalduse sedavõrd omalaadseks ja tohutult armsaks. Palju aega ja ressursse pandi mängu ja tulemus oli ilus, armas pisike meeleavaldus nagu väikse küla jaanitule pidu. Avaldada meelt ilma ühiskonna toetuseta, millel pole ühiskonna mingit laadi suurt toetust taga, on üks julgemaid asju, mida mina oma looduskaitse karjääri jooksul olen täheldanud ja selle puhul võtan küll mütsi maha Eesti Erametsaliitu ees.

Meeleavaldus motiveeris väga paljusid maaomanikke rohkem tähelepanu pöörama loodusväärtuste hoidmisele ja pani ka mõtlema sellele, et mets pole pelgalt raha vaid seal on ka elu, mida tuleb osata hoida järeltulevatele põlvedele. Kohale tulnud inimesed said südamelt koormat vähemaks.

Lühidalt öeldes paremini õnnestunud meeleavaldust oleks olnud raske soovidagi ja Eesti Erametsaliit väärib tänamist julge ja õiges suunas asjade liigutamise eest.

Sarnased artiklid