See lugu juhtus minu lapsepõlves. Mul on veidi piinlik seda meenutada, aga nalja pakub see seik küll. Ei mäleta mitmeseks ma sain. Ema pidi siis oma kolhoosniku palgaga katma ja toitma meid kõiki. Igapäevaselt oli laua ääres meid kuus suud söömas. Laupäeval ja pühapäeval lisandus veel kaks sööjat. Näljas polnud meist keegi. Sõime lihtsat maatoitu.

Niisugune tavaline leivakõrvane asi nagu keeduvorst oli meie peres harva laual. Minule maitses see hullupööra. Asi läks isegi nii kaugele, et minu isusid tuli keelamisega pidurdada. Muidu poleks ju enam teistele midagi järele jäänudki.

Ma ise piinlesin veel kõige rohkem sellepärast. Süümekad olid, et ei saanud jälle õigel ajal pidama. Ka emal oli kahju minust. Ta ei saanud ju üht last eelistada teistele. Kuna mul oli sünnipäev tulemas, siis otsustati meie peres, et ostetakse mulle kui kõige väiksemale seekord sünnipäevaks hoopis suuremas koguses vorsti. Peab ju sel lapsel kunagi isu täis saama sellest. Mõeldud - tehtud.

Nii sain ma kingituseks terve lati keeduvorsti ja ühe pätsi kõige tavalisemat vormileiba ehk lamba leiba, nagu meil selle kohta öeldi. Juurde lubati võtta nii palju piima, kui selle kõige söömiseks vaja läheb.

Istusin siis õues trepi peal. Olin õnnelik, sest kogu selle vorsti võisin üksi nahka pista. Seekord ei olnud mingeid piiranguid.

Teised vaatasid mind läbi köögiakna ja vesistasid. Nii tundus mulle vähemalt. Mina mugisin kahe suupoolega süüa. Ühes käes hoidsin leivapätsi ja teises oli vorstijupp. Suur kruus piimaga seisis minu kõrval trepi peal. Ei mingit vorsti lõikamist. Milleks sellise asja peale aega raisata ja milleks siis hambad on?

Niisugust õnnetunnet peab kogema, seda ei saa kirjeldada. See kõik on praeguses mõistes suur kogus toitu. Ilmselt nüüd ei suudaks ma sellega enam hakkama saada. Usute või mitte, aga selle kõik pistsin ma nahka ja olin küsinud veel vorsti juurde, sest leiba jäi üle…  

Ema aga suutis selle peale öelda ainult, et olen täitsa lootusetu. Tema tahtis mu vorsti isu kustutada igaveseks. Aga isu ei saanud otsa isegi mitte pärast sellist söömingut. Ilmselt olin lapsena täitmatu isuga või oli mul mingeid vitamiine puudu. Kes seda enam teab ja oskab seletada.

Täis kõhu tunnetus mul puudus. Mingeid uuringuid ei tehtud ju sel ajal mulle. Praegu tagantjärele mõeldes oli see küll üks maailma naljakamaid sünnipäevakinke üldse. See jäi meelde ja vaevalt on olemas kedagi teist, kes on saanud säärase kingi sünnipäevaks. Nüüd on vähemalt, mida meenutada. Ja mõelda vaid, mis on ühel lapsel õnneks vaja.

Praeguseks olen oma pidurdamatust vorstiisust lahti saanud ja ega nüüd vist maitsegi see keeduvorst enam maitsvana, nii kui siis. Nüüdseks olen elus muudki häid asju proovida saanud. Siis aga ei osanud unistadagi vist parematest suutäitest, kui keeduvorst. Selline oli siis lugu minu elu naljakamast sünnipäeva kingist.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta