Üks ammune ürgne rabajutustus leidis mind ürgse raba laukalabürindist. See ammukuuldud jutt Udriku kahest suurimast rabajärvest oli mind lõpuks sinna kohale toonud.

Selle kevade viimane öökülm äratas mind varakult ja päiksetõusu moodi punastas minu kevadine nägu. Kahte rabajärve ühendavast kraavist ulatus põiki üle puulatt, mis kalameeste poolt pandud. Ise piisavalt tugeva kondiga, et ühte inimest kanda.

Võtsin maast puulati ja keerasin end küljega mineku suunas. Ja nii samm-sammult külg ees sai rabakraav ka ületatud. Inimene heade mõtetega üksinda keset suurt raba olingi mina ise. Kunagi poisimaailmas sai nii Loobu jõge ületatud. Poisimaailma läks kümmekond aastat hiljem vaja rabas endas. Rabanoormees läks läbi karge hommiku ja keegi ei teadnud, kuhu ma kadunud olin kolm kevadist pikka päeva.

Ära käima õppisin just kunagi poisimaailmas. Siis kuulsin esimest korda ka Udriku rabast ja rabajärvedest. Ja ennast proovile panna oligi poisimaailma tagasitulnud mälestus.

Udriku raba, 1991.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta