Tolkus oli minu isa koer, kes võeti tallu veidi varem, kui mu ema sinna perenaiseks toodi. Ema on mulle temast palju rääkinud. Kahjuks kõiki lugusid ma enam ei mäleta. Mul on vaid üks pilt Tolkusest, sealgi oleme temaga kahekesi. Ju siis märkasid ka teised meie erilist sõprust

Elupäästmise lugu oli kohe pärast sõda. Vene väed olid Eestis ja minu vanemad elasid eraldatud kohas Pruuna-Kõrves, mis hiljem läks Vene polügooni alla.

Seepärast käisid sõdurid küllaltki tihti seal läbiotsimisi tegemas. Elu tuli elada ja elatist tuli ka kuidagi teenida. Karjapoiss leidis selleks teeks viinaajamise. Seda tehti maja juures metsas. Järjekordse viinaajamise ajal otsustasid ka sõdurid läbiotsimisele tulla.

Oli suur ime, et nad metsas suitsu ei märganud. Ema sokutas kirja Tolkuse kaelarihma vahele, et venelased on õues, ja saatis koera karjapoisi juurde. Keegi polnud koera õpetanud, kuid see sai kõigest aru ja täitis käsu. Karjapoiss ei mõistnud alguses, miks Tolkus tema juurde tuli ja nühib peaga nagu kass tema vastu, kuni nägi sedelit rihma vahel.

Luges kirja läbi, kustutas lõkke kibekiirelt ja kadus sügavale metsa. Koer tuli lönta-lönta koju tagasi, nagu oleks niisama ringi jooksnud. Karjapoiss julges alles järgmine päev koju tulla. Ei teagi, mis oleks kõik võinud juhtuda, kui poiss oleks sõduritele vahele jäänud. See, millega ta tegeles, oli ju keelatud.

Kas koer nüüd just karjapoisi elu päästis, kuid suurtest sekeldustest küll. Sõdurid käisid relvi ja metsavendi otsimas, metsas juba üksnes lõkke tegemine oli küllaltki kahtlane asi. Karjapoiss oli ise ka mobiliseerimis ealine ja hoidis end sõjaväkke kutsumisest kõrvale. Mõni arem sõdur polekski metsa vaatama läinud, vaid lihtsalt automaadist tulistanud, ja mis siis oleks saanud...

Aeg oli ju selline hirmus. Lugu on kirja pandud minu ema mälestuste põhjal ja hiljem olen sama lugu kuulnud ma ka tolleaegselt karjapoisilt, kes on nüüdseks juba soliidses eas vanahärra.

Kui ma omale juba jalad alla sain, oli Tolkus mulle lapsehoidja eest. Ema käis metskonnas tööl ja isa oli haigete jalgadega ega jõudnud enam mulle järgi joosta. Venna hooleks oli kool ja suvel loomadega karjas käimine.

Nii ma koera hoolde jäingi. Ema jutu järgi ma suuri pahandusi ei teinud. Koer valvas ja vedas mind paha pealt eemale.

Ega mind hoovist välja ei lubatud, aga keelatud vili on ikka kõige magusam. Meie majapidamises oli ka saun, mis asus üle sõidutee metsa ääres. Sauna ees oli suur pommilehter, mis iga kevad oli ääretasa vett täis.

Teadsin, et ei tohi, aga uudishimu ajas mind ikka sinna. Varsti oli õnnetus käes. Kukkusin muidugi vette ja Tolkus tiris mind sealt välja.

Koju jõudsime mõlemad läbimärgadena. Isa ehmatas muidugi ja vahetas kähku mu riided ära. Eks ma sain riielda ka ja võib-olla anti isegi vitsa, ise ma seda seika ei mäleta. Ilmselt olin liiga väike, et mäletada. Ema on mulle sellest jutustanud palju kordi. Iga kord ei väsi ta lisamast, et haigeks ma tookord ei jäänudki. Ju vedas koer mind piisavalt kähku koju. Eks võin ka mina nüüd öelda, et Tolkus päästis mu elu.

Läksid aastad. Vahepeal kolisime teisel pool metsa tühjaks jäänud majja elama.

Kevadel, enne mu viiendat sünnipäeva suri isa. Peale seda veetsin oma päevi ainult Tolkusega, sest ema käis juba kolhoosis tööl. Mu ustav lapsehoidja oli ka juba vanaks jäänud ega viitsinud enam mul sabas sörkida.

Tema põhitegevus oli magamine. Töntsiks oli jäänud Tolkuse kuulmine ja nägeminegi. Meie sellel majal ei olnud aeda ümber ja külarahvas hakkas alevisse käies teed lühendama läbi meie hoovi.

See ei meeldinud emale ja ta hoiatas inimesi, kuid ikka käidi. Koer ka ei viitsinud enam inimeste peale karjuda. Enamiku neist ta lihtsalt magas maha ja haukus siis, kui inimene juba möödas oli. Lõhna ta veel tundis.

Meie külas elas üks suure jutuga mammi. Rahvas hüüdis teda Soojaku Manniks. Temaga juhtus Tolkusel üks naljakas lugu. Meie koer tuli lauda juurest nina maas, eks ta ajas mingeid jälgi. Lauda tagant tuli Mann ja vahtis pea laiali, et oleks, mida alevis rääkida.

Kumbki ei märganud teineteist enne, kui kokku põrkasid. Tolkus oli valmis sealsamas mammi maha murdma, kuid ema jõudis appi.

Kasu oli sellest suur: päevapealt teadis kogu küla rahvas, kus kohast tee käib. Enam meie hoovist läbi ei kiputud tulema. Ema naeris veel tükk aega, et koer oskas ikka õige inimesega kokku põrgata.

Samal sügisel said meie Tolkuse elupäevad otsa. Ta lihtsalt läks kodunt ära metsa surema. Peale Tolkuse oli meil igat sorti koeri. Küll Murid, Mukid, Bobid ja Rullid, kõigi nimesid ei mäletagi enam. Kuid nii tarka koera, kui Tolkus, ei ole meil enam olnud.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta