Tühi kõht teeb sageli omamoodi tegusid. Kord leidsin ühe näritud sokusarve, kus kellegi hambajäljed peal. Küll vist hiirte omad, nagu hiljem targemate suust selgus.

Võtsin sarvekese kaasa ja panin kapi peale. Kui kümme aastat hiljem seda vaja mul läks, siis oligi ta kapi pealt kohe ka võtta.

Näitasin seda omapärast looduse imet inimrühmadele ja selgitasin, et kuhu siis sokusarved kaovad.

Ja kaovadki näljaste hammaste vahele, sest muidu peaks neid palju maast leida olema. Vana leitud sokusarveke sai minu uueks sõbraks, kui sõprust ühtäkki jälle vaja läks. Ja kõike huvitavat üles korjama ja märkama, õpetasin ka oma ekskursante. Ja sokusarv tagataskus ja näppude vahel saigi paljude omaks.

Mees, kes kõike teab ja seda teistelegi õpetab, olin ma ka ja ise ikka imestan tagantjärele, et üks näritud sokusarv mulle selles kõiges kaasa aitas.

Lahemaa, 1995-2003.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta