17.-20. juunil toimub Vatla mõisas neljandat korda kokkutulek ökokogukondade teemast huvitatud inimestele. Kokkutuleku üks peaesinejatest on kirjanik ja teisitimõtleja Nara Petrovič, kes on eestlastele tuntud ka Sloveenia koristusaktsiooni eestvedajana. Uurime, kes on Nara ja mida ta elust arvab.

Kes sa oled ja mida sa teed? 

Olen tavaline tüüp, kel on eriline maailmavaade ja harjumused. Ma pole kunagi millessegi liiga kiindunud, pole kunagi millegi suhtes hooletu, pole kunagi liiga metoodiline, ei peatu kunagi enne oma isikliku maksimumi saavutamist. Olen mõistatus isegi iseenda jaoks. 

Teistel on raske minu elustiili mõista – käin paljajalu, pesen hambaid närimispulgaga, elan metsas haagissuvilas, ei kasuta laudu ega toole, käin ilma tualettpaberita metsakäimlas, töötan enamuse oma ajast vabatahtlikuna, kuigi ma pole kunagi elus tööl käinud. Ja ma elan rõõmsat, külluslikku elu ja mul on kõik, mida vajan… ja ei, mulle pole kunagi midagi pärandatud, mul pole rikkaid sugulasi, olen vaba hunniku asjade omamise koormast. 

Seega on tore, et küsisid, mida ma teen. Ma ei saa kunagi vastata küsimusele, et mis mu töökoht on või amet või eriala... Ma teen seda, mis mulle meeldib ja mida ma oskan. Töötamiseks olen ma liiga laisk! Teisest küljest pole mu loomingulisel energial piire... 

Võib-olla sellepärast ma kirjutangi palju. Ja kui ma justkui möönan: „Hmm, võiksin öelda, et olen kirjanik…”, siis inimesed ohkavad kergendatult, kuna tunnevad vähemalt mingi ameti ära. „Lõpuks ometi! Ta on üks meist! Tema tööl on nimi!” kostub sellest ohkest. 

Ma mõtlen: „Töö?!” ja jätkan: „…aga siis ma olen veel kokk, tõlkija, massöör, sündmuste korraldaja, surfar, armastaja, tantrist, motivaator, hääletaja, jooksja, reisija, müstik, muusik, kaupmees, programmeerija, käsitööline, arhitekt, PR-spetsialist, ravitseja…”. Ma lihtsalt teen asju. Kas ma olen ka kvalifitseeritud? Minu jaoks pole vahet! Kvalifikatsiooni ei mõõdeta lõpptoote kvaliteedis, vaid seesmise loomeprotsessi kvaliteedis. 

Asjamees igal alal, meister mitte ühelgi – see on Nara. Minu elus pole ala, kus ma olen tõeliselt väljapaistev, aga teised ütlevad, et minu tegemistes on mingi eriline kogemuse kvaliteet. Kui see välja jätta, olen lihtsalt üks tavaline tüüp, kelle elu... sobib hästi omaenda isiksusega. Ma pean silmas, et igal alal võite leida palju inimesi, kes on minust kõvasti paremad või meeletumad või julgemad või nutikamad. Ainuke asi, mida neil pole, on see mina-olemise kvaliteet, mis on mul vist unikaalne. 

Niisiis seda, mida ma teen, võib kõige tabavamalt väljendada ühe mu suurima õpetaja, isa Anthony de Mello sõnadega: „Ma laulan oma laulu, ma tantsin oma tantsu.” Ongi kõik!

Praegu toimub see „laulmine ja tantsimine” peamiselt Sloveenias. Ma ka reisin üsna palju, seega „laulan ja tantsin” kõikjal maailmas, kus ma parajasti juhtun olema. 

Milliste liikumistega sa seotud oled? 

Enamjaolt olen seotud iseenda liikumisega ümber asjade, inimeste ja ideede. Mõnikord tutvun inimestega, kes liiguvad justkui sarnases või samas suunas, ja kui see on nauditav, siis tavatsen mõnda aega koos nendega liikuda, kui pole, siis leian järgmise koosluse. 

Olen kuus aastat olnud Hare Krishna liikumise liige. Seejärel algatasin Maise Spirituaalsuse Ühingu (The Association of Down-to-Earth Spirituality), mis tegutses mõne aasta, korraldades loenguid, seminare, töötubasid jms. Järgmine oli Kaasloomise grupp (Co-Creation Group), mis sai loodud Anastasia inspireerivate sõnumite põhjal, kes on kangelane Vladimir Megre raamatusarjas „Venemaa helisevad seedrid”. Nende raamatute abil muutus väga tugevaks ökokülade liikumine ja ka mina liitusin sellega. Seoses Helisevate Seedrite liikumisega valiti mind 2008. aastal organisatsiooni Kin’s Domains Association, KDA (www.kin-dom.org) aseesimeheks. Teen koostööd Ökokülade Instituudiga (Zavod Ekovas, www.ekovas.si), mida juhib mu sõber, väga hea sõber Domen Zupan. Siis tutvusin inimestega Euroopa Ökokülade Ühendusest (GEN-Europe) ja õnnestus saada EL Grundtvigi toetus ökokülade seminariks Keuruus Soomes juulis 2009. Sealt leidsin palju inspireerivaid sõpru Soomest ja Eestist ja mujalt kogu Euroopast. 

Pärast Sloveeniasse naasmist levitasin Eesti „Teeme Ära!” puhastusaktsiooni videot ja varsti moodustus grupp Sloveenia koristamiseks aastal 2010, seega kuulun ka sellesse gruppi. Me kutsume seda ühendust „Koristame Sloveenia ühe päevaga!” www.ocistimo.si. 

Kui ma seda kõike loetlen, siis hakkan endalt küsima, et kus on kolm ülejäänud Narat? Pole võimalik seda kõike üksi teha! Ja ma ju ei tööta kunagi, nagu mäletad. Ma olen väga laisk tegelane… See on tõesti imelik paradoks!

Kuidas sattusid Sloveenia ökokülade liikumisse? 

Kirjutamine ja tõlkimine viis mind kokku Anastasiaga ja nende raamatute tõlgete toimetajana hakkasin mõistma mulla tähtsust (keha ja hinge toitjana) ja „primitiivset” ürgset elu looduses. Kõik järgnev oli loomulik arengutee. Midagi sellist toimub igaühega. Ma lasin sellel ehk ainult natuke kiiremini lahti rulluda kui tavaliselt. Tegelikult võitlevad inimesed tavaliselt arengu vastu. 

Vabandan, et mu vastus pole vist nii praktiline kui sa loodad, aga see on tõeline ja antud minu seisukohast ja minu vaimuruumi perspektiivist. Minu veendumuse kohaselt tegeleb tõeline ökokülade liikumine muutuste lubamisega, mitte nende tegemisega. 

Mida te täpsemalt teete, millised sündmused teil toimuvad? 

Me teeme palju toredaid ja kasulikke asju! Permakultuuri, loodusehituse ja kokanduse töötubasid, muid seminare, metsikute taimede korjamist, piknikke, korraldame Sloveenia koristamist jms. Mulle tundub, et teised töötavad liiga palju! Nad arvavad, et ka mina peaksin rohkem töötama, eriti fokusseeritumal viisil. Ja kui parajasti vaja, siis ma teengi seda hea meelega. Kui pole vaja, siis ma liigun ülesandelt ülesandele ja muudan need nauditavateks, olenemata sellest, mis need  parasjagu on. Ja kui ma tegutsen koos teistega kõigil meie erinevatel sündmustel, saab sellest hingele pidusööming! 

Missugune on liikumise praegune seis ja millised on probleemid? 

Ökokülade liikumisel on mõned suured probleemid. Esiteks, me elame Slow-enias, seega kõik areneb aeglaselt. See on muidugi nali, aga selles on ka terake tõtt. On sadu inimesi, kes tahaksid liituda mõne ökokülaga, aga kõigepealt peavad pioneerid need asutama. See on meie esmane ülesanne, mis ei materialiseeru nii kiiresti kui me loodaksime. Aga paljud märgid näitavad, et oleme õigel teel. 

Paljudest asukohtadest, mida oleme vaadanud, on mõned tõeliselt headeks osutunud. Seega loodame järgmisel aastal alustada konkreetse tööga esimeses Sloveenia ökokülas. Minu osa on piiratud, kuna osalen kogu aasta vältel ka mitmes teises projektis, aga aitan nii palju kui saan. 

Mida sa soovid saavutada? Milline on su suurim eesseisev väljakutse? 

Saavutused pole need, mille kaudu mulle meeldiks oma tegevusi määratleda. Milline on jõe saavutus? Kas ookeanini jõudmine on saavutus? Või mänguline voolamine? Tunnen, et meil läheb juba suurepäraselt, kui me toetame ja hoiame oma sõprussuhteid, ühiseid tegevusi, õppimist ja koosolemise maagiat. 

Kes te olete inimestena? Kuidas te elate? 

Me tuleme erinevatest taustadest. Enamik meist on taimetoitlased (kasutamaks paljudele arusaadavat sõna), me elame üsna lihtsat elu. Püüdleme küllusliku elu poole permakultuuri alustel loodud maatükkidel tugevas kogukonnas. Grupis on nii noori kui vanu, lapsi, paare, üksikuid mehi ja naisi... Oleme tavalised inimesed, kel on väga eluline soov elada ökokülas. 

Mis on kõige meeletum asi, mida sa oled teinud?

Teen seda meeletut asja endiselt: olen mina ise! Olen paljajalu viietärni hotellis, harides oma aeda alasti (mõnikord isegi jaanuaris), kukkudes kuus meetrit otse pea peale ja jäädes ellu ilma kriimustusteta (see on subjektiivne väide), masseerides viiteteist inimest üheõhtuse kursuse jooksul, tehes seitsmepäevaseid ärkveloleku paastusid, magades seitse päeva järjest, ronides paljajalu 2500m kõrguse mäe otsa, magades mõned korrad alasti metsas jne. 

Mis on sinu jaoks kõige ilusam kogemus?

Inimese puudutus. 

Mis on kõige suurim muutus sinu elus?

Muutuste tegemise lõpetamine, et neid lubada. 

Mis on kõige rohkem sinu elu muutnud asi?

1. Anthony de Mello loengusari „Wake up to Life”.
2. Jutuajamine ühe müstikuga Indias, kes ütles (lühidalt): „Inimene on kotitäis informatsiooni. Kui võtta informatsioon ära, ei jää järele midagi. Jumal on miski, mida tuleb kõigepealt kogeda ja alles siis sellest teada saada. Pühakirjad pole jumalasõna, vaid inimeste okse.”
3. Minu raamat „Human Being: Instructions of Use" ("Inimene: Kasutusjuhend")
4. Inimolendite puudutus.

Mida sooviksid öelda või soovitada kõikidele (öko)inimestele? 

Õppige inimese moodi sittuma! See on kõige algsem inimeksistentsi alus! Te ei usu mind? Võib-olla peaksite lugema mu raamatut, kui see inglise keeles avaldatakse.

Ma sooviksin öelda praeguses seisus inimtsivilisatsioonile: "Vaata peeglisse! Sa oled suurepärane! Oled fantastiline! Sinu naeratus paneb maailma särama! Sinu silmad toovad päikese peegelduse ka teiste inimeste silmadesse! Sa väärid kõike, mis sulle antakse! Oled vaba, et nautida iga oma elu hetke! Muretsemine on täiesti kasutu. Luba seesmisi muudatusi, kui need uksele koputavad. Usalda! Voola koos eluga. Ära kahtle puudutamast elu alati, kui on võimalus." 

Kas on vaja muuta meie praegust eluviisi? Ja kui, siis mis oleks selle võti? Mida peaksime muutma ja mida peaksime teisiti tegema? 

Esmalt peaksid inimesed hakkama oma sita eest hoolt kandma. Otseses mõttes! Nad peaksid lõpetama vette sittumise! Sitt kuulub mulda! Ja kehal on vaja soolestikku tühjendada kükkisasendis. See on esimene ja peamine muudatus inimkonna jaoks. Kas see ei kõla piisavalt tõsiselt? Kas vaja oleks tõsiseid kõnelusi keerukate lahenduste teemal pintsaklipslastest poliitikute, korporatsioonidirektorite, organisatsioonijuhtide ja avaliku elu tegelaste vahel, jah? 

Kui sa ei suuda lubada muudatust isegi kõige elementaarsema, füsioloogilise saaste osas, mida sa põhjustad iseendale ja oma keskkonnale istudes veeklosetis, kuidas sa võid siis loota, et lubad muudatust kõikides neis keerulistes valdkondades, millest sa nii innukalt räägid?! Fekoloogia on ökoloogia alus! 

Kui saad sõbraks kõige mustemaga, vastikuse sümboliga – sitaga – siis muutub sõbralikuks ka kõik muu, mis on sinu keha loomuse osa. Jumal asub sitas! Kui meie tualetiharjumusi ümbritsev ja meie tsivilisatsiooni rituaalset elustiili peegeldav häbi ja süü religioon kaob, siis saate jälle tõelisteks inimesteks. 

Mis toimub sinu ideaalmaailmas?

Minu ideaalmaailmas tajuvad kõik selgelt ja reageerivad täpselt, laenates taas Anthony de Mello sõnu: "See ongi armastus: selge nägemine ja täpne reageerimine. Kui tajud kõike selgelt ja reageerid sellele täpselt, siis pole enam sõdu, ebaõiglust ja mis kõige tähtsam, pole lollust."

See on kõik, mida ma vajame!

Nara aadress: nara.petrovic[ät]gmail.com

sites.google.com/site/narapetrovic

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta