Mul oli kunagi üks väga hea sõber. See oli selline sõber, kellele ma võisin rääkida ka oma südamesaladusi ja ta mõistis mind. Ma arvasin, et meie sõprus on sedavõrd tugev, et see elab igal juhul üle meie erinevad arusaamad armastusest, muusikast, moest ja rahast. Ja see elaski! Siis aga juhtus midagi ootamatut. Mu sõber haigestus hepatiiti.

Kuna ma hepatiidist midagi ei teadnud, uurisin tohtritelt lisa. Tohtrid polnud kitsid - kes hirmutas, kes jagas brošüüre, kes vangutas pead... Mind täitis järsku meeletu hirm haigestumise ees ja ma eemaldusin oma sõbrast. Ma ei teinud seda päevapealt, vaid ajapikku - justkui oleks keegi klaasist seina meie vahele ehitanud.

Kui ma ükskord endas selgusele jõudsin ja aru sain, et mõistliku käitumise korral mind oht ei ähvarda, oli meie sõprus asendunud kunagise sõprusega. Mul ei õnnestunudki oma sõpra tagasi saada.

See oli vist esimene kord, kui pidin endale tunnistama, et hirm oli muutnud mind kitsarinnaliseks ja probleemi lahendamise asemel jooksin lihtsalt minema. Aga ma pole ainus omasugune. Inimesed lasevadki oma hirmudel ennast mõjutada.

Mõnikord on hirm tundmatu või halva olukorra ees nii suur, et käitutakse lausa loogikavastaselt.

Ma tunnen ühte naist, kelle lapsega juhtus aastate eest traagiline õnnetus ja laps suri. Kuigi minu loogika ütleb, et leinajat tuleb toetada, juhtus selle naisega vastupidine. Inimesed hakkasid temast eemale hoidma. Olukord läks selleni välja, et jäädi vait, kui ta ruumi astus. Inimesed kangestusid hirmust, sest ei teatud, mismoodi käituda või mida öelda. Kardeti, et äkki ebaõnn nakkab! Õnneks oli mul endal oidu tol korral asjast üle olla ja sõbraks edasi jääda.

Praegu olen ma allergikust lapse ema ja näen taaskord võitlust hirmu ning tolerantsuse vahel, seekord uuest vaatevinklist. Ma olen pidanud oma lapsi minu lapsest eemale tirivatele vanematele seletama, et allergia ei ole nakkushaigus ja mu poeg on samasugune lõbus põnn, nagu nendegi oma on. Mõnikord on rääkimisest abi, teinekord mitte.

Need kolm juhtumit on pannud mind juurdlema inimeste käitumise üle.

Info puudumine on suurim hirmu põhjus

Olen veendunud, et tolerantsus ja hirm tundmatuse ees on omavahel seotud.

Kui tohtrid oleksid hepatiidiga hirmutamise asemel keskendunud viisidele, kuidas ma saaksin oma sõbraga ohutult suhtlemist jätkata, poleks sõbra haigus meile võib-olla saatuslikuks saanud. Kes teab?

Hirmutamine viis aga selleni, et mu hallid ajurakud hakkasid looma omi "kuu pealt võetud" seoseid ja need tekitasid täiesti mõttetut stressi. Lõpuks eelistasin hepatiidist mitte mõelda ja sõbraga vähem suhelda.

Hirmutamisest saadud kogemus on olnud mulle õpetuseks, mis on aidanud lahendada oma lapse allergiaga seotud suhtlemisprobleeme. Ma ei saa kurjustada teiste lastega, kui nad minu lapsele halvasti ütlevad, aga ma saan neile olukorda seletada läbi neile mõistetavate märksõnade. Kurjustamine ja hirmutamine sihile ei vii. See tekitab vaid trotsi! Vestlus seevastu enamasti aitab.

Hirm muutub ajas

Kuigi vanarahvas ütleb, et aeg parandab kõik haavad, võib mõni hirm jätta väga tugeva armi, sest hirmu tekitatud haavu pole kohe ravitud.

Ma tunnen viiekümnendates aastates naist, keda koolis narriti ja kes seetõttu oli aastaid silmitsi hirmuga kooli ees. See naine on juba vanaema ja saab elus väga hästi hakkama, aga kogetud hirm, alandus ja üksijäetuse tunne on jätnud tema hinge tugevad armid, mis löövad välja siiani. Ta on korduvalt öelnud, et oleks kohe alguses keegi tema eest seisnud ja teda lohutanud, poleks asi nii hull olnud. Hirm olla tõrjutud on naises tekitanud mõttemalli, et temaga polegi vaja suhelda, et tema seltskonnas viibimine on kuidagi halb.

Ma olen veendunud, et kui inimesed oma hirmudest kohe räägiksid, saaksid paljud mured lahendatud.

Kui traagilise õnnetuse üle elanud naise sõbrad oleksid öelnud, et neil on hirm, sest nad ei tea, mida öelda või kuidas käituda, oleks saanud leinaja oma soove väljendada.  Kahjuks seda ei tehtud!

Sõbrakäsi on oluline

Ma olen terve oma elu elanud kõikuva kehakaaluga, mille põhjused peituvad tervises ja mis siin salata ka harjumustes. Teismelisena olin sale, aga muul ajal on mu kaal kõikunud nagu kuufaasid. See on toonud kaasa narrimist ja halvasti ütlemist. Ükskord on mulle isegi poes öeldud, et number 14/16 riided ei peagi valikus olema, sest neid kannavad ainult rumalad inimesed. Kuigi tol korral oli mul tahtmine müüjaga sõneleda, ma seda ei teinud, sest tema kui silmnähtavalt saleda naise jaoks (ma ei tea, milliste ohverduste toel selline kaal saavutati) olin mina nn "erinev inimene" ja ta lihtsalt polnud valmis mind aktsepteerima.

Õnneks on mul mõned väga head sõbrad, vanemad ja laps, kellele ma olen tähtis inimesena, mitte riidenumbrina. Nemad on minu ilmasambad, kes aitavad üle põuast ja tormist. Neile olen ma rääkinud ka oma tunnetest. Neile saan öelda: "Aitäh, et sa olemas oled!"

Minu kehakaal on osa minust. Ma tean seda ja ma ei vihka oma keha. Kuigi kehakaal põhjustab probleeme, pole ma alla andnud ja elamisest loobunud. Kas ma olen sellepärast halb inimene, et mu kehakaal muutub? Ei! Kas ma peaksin elama varjatuna nelja seina vahel? Ei pea!

Tolerantsus saab alguse lapsepõlvest

Kui laps kasvab peres, kus isa üle päeva kirub teleekraanil mängivaid lolle neegreid ja pilusilmi ning ema meelest on kõik mehed sead, siis see jääb lapsele meelde. See kajastub ka tulevase täiskasvanu maailmavaates ja tolerantsuses.

Kui noor kuuleb oma lähedastelt pidevalt, et kõik homod tuleks vangi panna, siis ei pruugi homoseksuaalile peksa andmine noorele inimesele ebanormaalne tundudagi.

Ainus, mis siin aitab on oma enda suhtumise jälgimine. Mina küll küsin endalt, millist maailmavaadet ma oma lapsele õpetan. Kas ma ise olen piisavalt tolerantne ja avatud, et oma lapsele eeskujuks olla? Kas ma kuulan oma lapse mured ära? Kas ma kiidan teda õige käitumise eest? Kas ma julgen iseendaga aus olla? Kas teie julgete?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta