Mind vaevas kunagi kole kartus, et ma ei ärka telefoni helina peale üles, kui vaja. Olin harjunud tõusma ikka äratuskellaga. Ühel hetkel andis mu truu ärataja aga otsad ja ma olin sunnitud hakkama kasutama äratuseks telefoni. Seepärast sai valitud sinna helin, kus oleksid ikka koos nii valjud pasunad, kui rütmikas lugu. Sisse ei maganud ma sellega kunagi.

Lindistasin helina lihtsalt Youtubest maha, sest sellist polnud mujalt saada. Ta hakkas mulle nii meeldima. Kas see oli ka kvaliteetne, mind ei huvitanud. Tähtis oli vaid, et ma õigel ajal üles saaks.

Seda pala mängis saksofonil üks väga sümpaatne noormees. Sama helinaga teatas mu telefon ka kõnedest, mis mulle tulid.

Olin enda telefoni helina üle nii uhke. Kellelgi teisel sellist ju polnud. Läks mööda umbes aasta, kui leidsin juhuslikult Youtubest üles sama video. Minu ehmatuseks oli see pala, mis mind igal hommikul äratas ja mulle nii meeldis, Itaalia hümn ja noormees, kes seda mängis oli Daniele Vitale.

Varem ei tundnud ma üldse huvi, mis muusika see on. Mõelda vaid, läks aega terve aasta, et aru saada, mille järgi ma ärkan.

Kuidas ma seda siis lindistades ei märganud? Mulle on küll elu aeg itaalia keel meeldinud ilusa kõla pärast, aga sellist kokkusattumust poleks küll osanud oodata. Kui Itaalia hümn juba oli telefonis, siis muutma ma seda ei hakanud ka.

Paistku ma pealegi välja suure Itaalia fännina.

Mingi aja pärast läks mu armas  telefon aga rikki ja mul tuli endale soetada uus ja huvitavam. Otsisime tütrega siis kahekesi helinate hulgast Itaalia hümni, aga seda polnud kuskil. Tütar tegi maha mu soovi lindistada otse Youtubest. Arvas, et tulemus jääb niruks.

Enam ei käinud ma tööl. Olin juba kodune.

Leppisin siis ka muude helinatega. Pole vaja ju iga hommik kindlal kellaajal üles tõusta. Aga südames oli ikkagi kahju. Lõpuks sai äratuseks panna kukelaul. Kas ta ka originaalne on, ei tea. Võib-olla on teisigi, kes ärkavad hommikul sellega.

Vähemalt  natuke nalja tekitas see küll. Helistas sõbranna ja uuris, millega ma tegelen. Ei olnud kade ja ütlesin kohe välja, et valin oma uuele telefonile helinat. Rääkisin ka seda, et ärkan nüüd hommikuti kukelauluga. Olin ju ise selle üle uhke. Ma ei jõudnud veel öeldagi, mida ma kõnede helinaks panna tahan. Mu sõbranna küsis kohe mu sõnade peale, et kas tema kaagutas juba ära.

Kaagutamine??? Ma ei saanud kohe asjale pihta  ja selle seedimine võttis mul natuke aega. Tundus hea idee olevat. Pärast proovisin kana kaagutamise ka ikka ära.

Ei olnud piisavalt valjusti minu meelest, aga vaevama hakkas hoopis teine küsimus. Kas on ikka viisakas niisuguse helinaga kõnesid vastu võtta?

Võib tunduda kõrvaltvaatajale, et ma ei austa piisavalt helistajaid, kui sedasi nende kõnesid vastu võtan.

Aastaid tagasi kõlas mu tütrel telefonis Tarzani hüüd, kui helistas tema elukaaslane. Mulle polnud nii erilisi soove vaja.  

Kuulasin hulga muusikat läbi. Jäin lõpuks hoopis Bella Ciao meloodia juurde. See ka piisavalt särtsakas, et ikka kuuleks helistamisi. Vähemalt ei solva see partisani folk kedagi ja mind ei süüdistata ebaviisakuses.

Siis läks natuke aega ja ma harjusin oma telefoni uute helinatega. Ühel hetkel tekkis hoopis uus mure, et ma ikka oma rohu ära võtaks. Unustamise vältimiseks panin ma meeldetuletuse hommikul ja õhtul kella üheksaks.

Telefon teatab mulle nüüd kukelauluga, et on aeg rohtu võtta. Sellega sai aga niisugust nalja, et punasta kõrvad peast.

Oli vaja linna sõita ja muidugi läks hommikul kiireks. Rohi said varem võetud ja muud kodused toimetused ka tehtud. Suure kiiruga tormasin jaama. Jõudsin õigel ajal ja varsti tuli ka rong.  

Sain õnneks istuma vagunis ja asusin kohe ristsõnu lahendama. Ühel hetkel hakkas kotis kukk kirema. Kell oli ju üheksa saanud ja rohu võtmise aeg oli käes. Need olid juba võetud.

Jah, aga helinat maha võtta unustasin kodus sootuks. Pool vagunitäit rahvast vaatas nüüd mind küsivalt. Vabandasin ja ütlesin, et äratus hakkas telefonis tööle. Endal oli nii piinlik.

Kõik muigasid, et mingi maakas sõidab oma kukega linna. Nüüd olen selle teavituse alati enne reisi maha võtnud, et vältida jälle piinlikku olukorda. Inimene õpib ju ikka oma enda vigadest. Sellised seigad ja mõtted tekkisid minusugusel üksikul pensionäril seoses telefoni helina vahetustega.

Elu on ikka igas mõttes paremaks läinud ja on rohkem ka valikuid. Vanasti oli üks helin kõigil Nokiatel ja juhtus sedagi, et kuskil helises telefon ning terve trolli täis inimesi hakkas tõmblema. Võib-olla mäletate seda isegi. 

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta