Käes on aeg, mil lambad kolivad koplitesse. Ei ole nii, et on üks karjamaa. Suuremate karjade puhul on neid ikka paras ports. Igaüks vajab ju oma – nii vanad tõujäärad, noored jäärad, põhikari, maalambad, praaklambad kui ka võõrutatud utt-talled.

4.mail kaaluti ja saadeti karjamaale 17 kollektsioonjäära - erinevate saatuste ja lugudega väärikat looma. Võiks õelda, et elutöö ja meie talu väärtuslikum kraam. Kirjutada, rääkida neist võiks lõputult, kuid mitte sellest pole seekordne jutt.

Saaremaa teadaolevalt raskeim lammas on hetkel Atlas - kolmeaastane texel tõugu jäär, kes kaalub 98,5kg. Veidi kergem on maatõugu lammas ehk nn ruhnu singilammas, kelle kaal jääb 50kg kanti. Maalambad on väiksemad. Nende jäärad ei kaalu kunagi üle 70kg. Lihatõugude puhul võib vanade jäärade kaal ulatuda ka 200kg, kuid sel juhul on nood ülekaalulised ja rasvunud. Vähe liikuvust ja hea toit. Teadagi! Lihatõugu tõujäära kaal 2-3aastaselt peaks olema ikka 100kg! Põhikarja uted on enne poegimist samas kaalus parimate tõujääradega, kuid kevadel kui talled võõrutatakse, võivad nad välja näha kui raamid. Ema energia läheb piima sisse ja lastesse. Selles faasis oleks tark anda proteiini- ja vitamiinirikast jõusõõta, ka kasvavatele talledele alates teisest nädalast. Õigel ajal antud turgutus on kulu, mis tasub ennast kuhjaga.

Lutilammas, lastesõber ja telestaar Penno oli talvega juurde võtnud 6,5kg. Nüüd on ta pisut ülekaaluline ja samas kaalukategoorias peremehega ehk 75kg. Peremees on aga 5kg alla võtnud. Järelikult pole ajad paremad. Tööd tuleb rohkem juurde, kui jõuab eest ära teha!

Regulaarne kaalumine on lambakasvatajatele vajalik tegevus, mis annab palju teavet nii juurdekasvude ja kahanemiste kohta kui ka loomade tervise kohta. Näiteks on teada tõsiasi, et 2nädalase talle kohta saab anda täpse hinnangu - kellest saab asja kellest mitte. 100 päeva kaal näitab ära kõik. Esimese 3 kuuga kujuneb lamba lihaskond, skelett, immuunsussüsteem kenasti välja. Ja esmatähtis on ikkagi ema tervis, ema toit, emahool ja küllaldane piim. Põhikarja ute piim on suurimaks varanduseks!

Looduslikust valikust paremat tõuaretajat pole suudetud veel leiutada. Ning jäärade valimiste ja prakeerimiste ja söötmise abiga on lambakasvatajad oma karjade lõplikuks kujundajaks. Nii kujunevad uued tõud. Nii arenevad ja ühtlustuvad tõud. Tõugude püsimiseks ja arenemiseks on vaja riiklikku korraldus. Meil Eestis on keskendatud vaid lihaloomadele.

Paraku on aborigeensete tõugude ja rahvaaretuste kurb saatus Eestis see, et me neist vähe hoolime. Vähe on kasvatajaid, kes mõistavad nende säilimise vajalikkust. Ja ma ei tea, kas ka mõni ametnik tulevikku silmas pidades, selle olulisust mõistaks. See on aga omette jutt, millest ehk mõni teine kord.

Nii need mõtted keerutavad ja nõnda nad mind igapäev saadavad. Ideed, mõtted ja pidev kohanemine ja õppimine. Loodus on täis salaseadusi. Kui kord õnnestub neid tajuda, siis õhkad: “Nii lihtne see siis ongi!”

Veiko Maripuu, Mäe maatalu peremees

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta