Eestis on naabrivalve tutvustamisega tegeletud juba 9 aastat ja
tänaseks osaleb naabrivalves ainult ligi 2% Eesti peredest. Mõnikord
naabrivalve koosolekutel on minult küsitud, et naabrivalvega alustamine
on ju nii lihtne ja kasutegur osalejatele väga suur, miks siis nii vähe
Eestis naabrivalve liikmeid on? Vastus sellele küsimusele on ühest
küljest lihtne – ju need ülejäänud  98% ei ole veel meieni jõudnud. 
Või siis hoopis on vastuseks see, et enamus inimesi ei soovigi osaleda
ühises tegevuses turvalisuse tõstmiseks.

Meie Eesti Naabrivalves oleme otsustanud, et naabrivalve arendamisel on meie ülesanne kõikidele huvilistele võimaldada naabrivalvega liituda, mitte aga otsida põhjuseid, miks üks piirkond peaks naabrivalvega alustama. Naabrivalve sisuks on elanike endi tegevus ja tulemus just sellest välja koorubki. Naabrivalvega alustamine peab olema elanike endi soov ISE midagi teha, osaleda ühiskonna protsessides, rääkida kaasa otsuste tegemisel. Kui inimesed seda mõistavad, siis hakkab koostöö naabrite vahel toimima, info liigub politseile, kohalikule omavalitsusele. Ja see tekitabki naabrivalves osalejal turvatunde – ma ei ole üksi, mul on naabrid, keda tean ja usaldan, vajadusel pöördun politseisse või kuhu parasjagu vaja, ma TEAN, mida ma teha saan. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna poolt läbi viidud uuringud (2004 ja 2006.a) näitavad, et 75% naabrivalve liikmetest tunnevad ennast turvalisemalt, kui enne naabrivalvega liitumist. Samas ei pruugi turvatunne olla seotud kuritegevuse vähenemisega.  Turvatunde tekitab ka oskus vajalikul hetkel õigesti käituda, kasvõi näiteks see, et kui panni peal rasv põlema läheb, siis oskus kasutada tuletekki või kustutit tekitab turvatunnet.

Seega inimeste endi käitumine ja hoiakud on kindlast turvatunde tekkimise aluseks. Lisaks peab kindlasti panustama ka riik, kohalik omavalitsus loomaks avalikke hüvesid. Näiteks tagades selle, et tänavad on valgustatud ja puhtad, tänavapildis on näha politseid ja teisi korrakaitseüksusi. Paljudele elanikele annab politsei nähtavus linnapildis teadmise, et abi on lähedal ja muidugi ka distsiplineerib kaaskodanikke. Kuid kas selleks on vaja alati just politseiressurssi kasutada, mida teatavasti on meil vähe ja mis on üsna kulukas? Minu arvates on siin elanike endi poolt kasutamata võimalus ise sekkuda, reageerida, kui toimub midagi sellist, mis seab ohtu ühiskonna turvalisuse. Ma ei mõtle seda, et meil üldse politseid vaja ei oleks,  kuid politsei ei peaks olema ainus turvatunde tekitaja.

Kuidas olla osaleja, mitte pealtvaataja? Kuidas õppida sekkuma? Või kuidas julgeda sekkuda? Ma arvan, et oluliseks eelduseks on teadmised ja oskused. Võin välja tuua 3 põhjust, miks inimesed ei sekku – arvatakse, et keegi teine läheb appi või märkab; see ei ole minu asi, mis parasjagu toimub või siis kardetakse, et satutakse ise ohvriks. Naabrivalve levik sai maailmas alguse sellest, et sadade elanike silme all tapeti noor tütarlaps ja keegi ei kutsunud politseid kuna arvati, et keegi teine juba kutsus. Aga ei kutsunud. Küsimus on ka otsustavuses – ma nüüd tegutsen, võtan vastutuse ehk siis olen julge!

Naabrivalve sektorites on see boonus, et vajadusel saab naabri appi kutsuda, näiteks ei pea üksi minema paluma lärmakaid naabreid, et nad öösel vähem lärmi teeks. Või siis kutsuda naaber kaasa vaatama, miks kahtlane auto meie tänava ääres seisab. Minu mure on meie mure.  Ja kui naaber mind appi kutsub, siis ma lähen, sest võib-olla homme pean mina oma murega naabri poole pöörduma.

Turvalisus on alati kompromissi leidmine. Turvalisus võtab raha, aega, mugavust ja mingil määral ka vabadust. Kas paigaldada videovalve, mis mõnele võib näida vabaduse piiramisena, teisele aga tagab turvatunde? On inimesi, kes peavad oma isikuvabaduse piiramiseks ka naabrivalve süsteemi. Jah, inimesed on erinevad, kuid samas on kõigil huvi hoida ja kaitsta oma tervist ja vara. Üks võimalus on seda teha üksi, püüdes erinevate tehniliste vahenditega oma kindlustunnet suurendada, teine aga teha koostööd kaaskodanikega. Kuulsin ühelt naabrivalve sektori liikmelt toredat kommentaari: „Me tervitame rõõmsalt kõiki inimesi, kes meie piirkonnas jalutavad, mis tekitab tunde, et nad ei ole anonüümsed. Ja seega nad koristavad oma koera järelt, ei viska maha prahti ja nii hoiavad eemale ka kurjade kavatsustega inimesed“.

Kui naabrivalve eelduseks on naabrite tundmine, siis kuidas naabritega tuttavaks saada? Eks ühised kokkusaamised ja tegevused teevad tuttavaks. Üsna tihti on just naabrivalve koosolek see, mis naabrid kokku toob ja kus üksteisega tuttavaks saadakse. Alguses vaadatakse natuke umbusklikult, aga hiljem juba küsitakse, et kas sina oled see, kes sinise lapsekäruga jalutamas käib? Ehk käime koos?

Mõnikord, kui käin elanikele naabrivalvest rääkimas, kuulen, et elanikud kiruvad naabrit, politseid ja valitsust. Oodatakse, et keegi teine teeks, vastutaks, hooliks. Jah, naabrivalve puhul ka loodetakse teise abile, naabrile, aga selle vahega, et antakse ka oma panus. Kui soovida muutust, siis peab sellele ka ise kaasa aitama.

Minu unistuses võiks elu-ja ühiskonnakorraldus olla selline, et seadusandlus ega ametnikud ei takistaks turvalisuse tagamist. Mitte küll igapäevaselt, aga kahetsusväärselt tihti on olukordi, kus ei saagi mitte midagi teha, et probleemi lahendada. Elanike õiglustunnet riivavad tugevalt juhtumid, kus näiteks valesti paigaldatud reklaamtahvli eest saab kopsaka rahatrahvi ja seda kohe, samas kui aastaid tühjana seisva ning narkomaane ja asotsiaale ligi meelitava majaga ei suudeta midagi ette võtta. Me oleme küll kõik võrdsed, aga mõned on siiski võrdsemad. On ohtlik, kui inimene hakkab valima, millal ta seadust täidab ja millal mitte. Ideaalne oleks olukord, kus inimene järgib reegleid ENDA ohutuse pärast, mitte sellepärast, et vastasel juhul teeb politsei trahvi. Ma ei tea, kui palju inimesi kasutab turvavööd sellepärast, et õnnetuse korral ellu jääda või hoopis trahvisaamise hirmust. Eks siin tuleb mängu väärtuste, harituse ja tarkuse küsimus. Minu arust hoolivust ei saa koolitunnis raamatust õpetada, see peab tulema läbi eeskujude – kodust, koolist, töökohast,  ühiskonnast. Kõige lihtsam, mille peale iga lapsevanem mõelda võiks – kuidas nad suhtlevad kodus oma partneriga ja teiste pereliikmetega, missugust eeskuju nad annavad oma lapsele peresuhetest?

Täna ja kohe praegu tuleb mõelda, mida teha, et praegustest lastest kasvaksid hoolivad, tolerantsed ja sõbralikud inimesed. Jällegi – ei saa seda keegi teine meie heaks teha, igal ühel on oma panus ja ülesanne selles protsessis. Minul võõra inimesena tänaval kasvõi see, et ma ei läheks üle tee punase tulega. Tegelikult on läbi laste võimalik ka täiskasvanuid kasvatada. Minule küll mõjuks, kui mu poeg minult küsiks „Miks me jalakäijat üle tee ei lasknud“. Kes meist julgeb tunnistada tehtud viga ja vastaks, et oi, ma eksisin ja nii ei ole õige teha?

Kõige toredam naabrivalve koosolekutel on näha, kuidas naabritega koos hakkab mõte jooksma. Näiteks ühes sektoris oli probleemiks vargused autodest. Kutsusime elanikud kokku, et koos mõelda, mida edasi teha. Üks elanik ütles, et tema teeb meeldetuletuskirja naabritele, et autosse ei tohi asju jätta, teine ütles, et ta võib parkla juures natuke põõsaid kärpida, siis näeb paremini, kui autode juures kahtlane tegevus toimub. Kolmas ja neljas arvavad, et nad võiks öösel piirkonnas patrullida jne.

Mõnikord räägitakse, et Eesti ühiskond on ükskõikne ja passiivne. Siis ma mõtlen, et kes või mis see ühiskond on? Ega see pole„asi“ kuskil eemal, mis meist ei sõltu. Iga üksikindiviid saab ühiskonna olemust muuta, alustades iseendast. Arvan, et kogu turvalisuse loomise protsessis on võtmesõnaks väärtushinnangud. Nagu eelpool öeldud, on määravaks kodu ja lähim keskkond, kus inimene viibib, kuid kindlasti avaldab mõju ka meedia ja ühiskond laiemalt.

Ja lõpetuseks – ei tasu heituda sellest, kui kõik inimesed ei ole aktiivsed, ega peagi olema. Kui oled endale selgeks mõelnud, miks ma kaasa mõtlen, osalen, aitan ja hoolin, siis sellest on küllalt. Usun, et selline eeskuju andmine on parim, mida üks kodanik teha saab!

Tiina Ristmäe
MTÜ Eesti Naabrivalve
Tegevjuht

Allikas: Teeme Ära Minu Eesti koduleht

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta