See oli 2011. aasta juunikuu, kui mind saadeti Põllküla raudtee platvormile tööle. Istusin seal omaette ja tegelesin tööasjadega. Sain tööga küllaltki ruttu valmis ja edasi kuni rongini oli veel ligemale tunni jagu aega. Käisin siis ümbrust vaatamas, aga see paistis üpris soine olema.

Järsku laperdas mu nina eest läbi üpris suur liblikas, kelles tundsin ma kohe pääsusaba ära. Esimese hooga kahtles mu mõistus selles, sest see oli mu esimene kord teda oma silmaga näha. Olin pääsusaba varem piltidel näinud ja unistasin ise temaga kohtumist. Imetlesin ju ikka teiste tehtud pilte temast.

Liblikas oli hästi suur, isegi lapsuliblikast (Gonepteryx rhamni) tunduvalt suurem. Oli pleekinud kollast värvi ja lendas kõrgelt ja kiirelt ja oli õige arake. Otsisin oma fotoka välja ja olin stardivalmis. Ta tegi suure kaare metsa ääres ja hakkas tagasi lendama.

Platvormi ääres kasvasid suured sinised lilled nimega ussikeeled, millele ühest neist jäi liblikas peatuma. Tahtsin temast siis pilti saada, aga pääsusaba liigutas kogu aeg tiibu, kui ta puhkas. Kõik mu üritused läksid vett vedama. Kappasin talle veel tükk aega järgi, kuid kõik oli tulemusteta.

Olin oma asjad kokku pakkinud ja sel hetkel, kui rong saabus, lendas seesama pääsusaba minu narrimiseks peatuse piirdeaiale ja lehvitas mulle sealt tiibadega, mis oligi talle väga iseloomulik.

Kui teised liblikad istuvad lilledel paigal, siis see liblikas liigutas kogu aeg tiibadega.Teist korda nägin ma sellist liblikat Valingul sama aasta suvel. Seal ei lasknud ta üldse mind nii ligidale, et oleksin saanud pilte teha, vaid põgenes kuuse latva ja keeldus sealt alla tulemast.

KAS TEAD, ET...

Pääsusaba (Papilio machaon) kuulub ratsuliblikaliste sugukonda ja on üks Eesti suuremaid liblikaid. Samast sugukonnast elutsevad Eestis ka veel puriliblikas ja mustlaik-apollo.

Pääsusaba tiibade siruulatus on 65-85 mm.

Esimese põlvkonna lennuaeg on mai teisest poolest kuni juuni lõpuni ja teine põlvkond lendab juulist augustini.

Pääsusabadel on jahedail suvedel üks põlvkond järglasi ja soojadel suvel kaks põlvkonda järglasi.

Euroopas on ta levinud Vahemerest kuni Skandinaaviani. Eestis levib lääne pool rohkem, ida pool vähem.

Emaliblikas muneb munad sarikalistele ja röövikud toituvad ainult sarikalistel taimedel. Valmiku toidulaud ei ole nii ühekülgne. Tema võb toituda ka teiste taimede nektarist.

Andmed pärinevad raamatust: Erki Õunap ja Urmas Tartes „Eesti päevaliblikad“.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!