Meie põllumajanduse kokku kukkumine üheksakümendate alguses vähendas järsult haritava maa väetamist. Eurotoetuste mõjul järgnenud põllumajanduse tõus uue aastatuhande algusaastatel aga hoogustas väetamist taas. 2010. aasta lõpus kaitstud Jaan Pärna doktoritöö on esimene väitekiri, mis keskendub sellele, kuidas on nimetatud ajajärgul Eesti põllumajandusmaastike mullas ja vees liikunud peamised toitelemendid lämmastik ja fosfor ning orgaanilised süsinikuühendid.

Kui palju toitaineid mullast veekogusse kandub, sõltub mõistagi põllumajanduse intensiivsusest valglal, st. haritava maa hulgast ja pinnaühiku kohta antavast väetisekogusest, aga ka valgla muld- ja taimkattest. Samuti konkreetsest toitainest: doktoritöö näitas, et kui lämmastik liigub põllult ära peamiselt leostumise teel, st. mullavees, siis fosfor kandub minema pigem maapinnal voolavas vees.

Ökotoni mõju

Maastikuökoloogias pööratakse suurt tähelepanu sellele, kuidas toitainete väljakannet mullast mõjutavad nn. puhveralad: lammid jm. märgalad põldude ja veekogude vahel. Vähem on uuritud lammi ja mineraalmaa piiri ehk ökotoni mõju. Ometi toimib just piir lammi (nt. luha või soometsa) ja mineraalmaa (nt. põllu või salumetsa) vahel tähtsa tõkkena, mis kogub endasse mineraalmullast välja leostunud aineid.

Uurides näidisalana Rõngu ja Palupera ümbrust Tartu- ja Valgamaa piiril leiti, et lammisoo ja mineraalmaa vahelise mullapiiri asukohta peegeldab küllaltki hästi taimestik. Seega saab mullastikupiiride asukohti määrata aerofotode ja satelliidipiltide järgi. Säärasest teabest on väga palju abi, et planeerida põllumajandusmaastike jätkusuutlikku kasutust.

Mudel

Doktoritöös katsetati ka lihtsat mudelit, ennustamaks lämmastiku ja fosfori väljakannet mullast: haritava maa osakaalu, väetamise intensiivsuse, mulla omaduste ja vee vooluhulga põhjal. Mudelit katsetati Tartumaal Porijõe valglas aastatel 1987–2009.

Kuna viimastel aastatel on põllumajandus taastumas, siis lämmastiku- ja fosforiühendite ärakanne jõgedes ja ojades suurenes vastavalt, eriti järsult just uurimisala intensiivsema põllumajandusega osades. Ometi jäid ainevood mitmekordselt alla mudeli põhjal oodatavale. Põhjus on arvatavasti mulla ja põhjavee puhverdusvõime ning väetiste ratsionaalsem kasutus võrreldes nõukogude ajaga.

Süsinik

Peale fosfori ja lämmastiku voogude uuriti ka, kuidas liiguvad meie vooluvetes orgaanilised süsinikuühendid. Seegi on tähtis teema – teame ju hästi, et just suurenev süsinikdioksiidi hulk maa atmosfääris tekitab kasvuhooneefekti ning põhjustab kliima soojenemist. Ometi pole orgaaniliste süsinikuühendite liikumist Eesti mullas varem eriti uuritud.

Mujal Põhja-Euroopas on tähele pandud, et inimtegevuse mõjul sagenenud suvised põuad on hoogus¬tanud orgaaniliste süsinikuühendite välja kandumist soodest ja kuivendatud turba-aladelt. Valdav osa niiviisi leostunud süsinikust vabaneb peagi süsihappegaasina õhku, hoogustades kliima soojenemist veelgi.

Doktoritöös selgus tõepoolest, et aastatel 1992–2007 suurenes Põhja-Eesti väikejõgedes tunduvalt orgaaniliste süsinikuühendite kontsentratsioon ja välja kantav koguhulk. Peapõhjuseks olid era¬kord¬selt madalad veetasemed 2000.–2007. aasta suvel, mistõttu turbas leiduv vesi sai palju õhku ning sellesse sai lahustuda rohkem süsinikuühendeid. Eriti tugevalt mõjus põud kuivendatud turba-aladel, kus põhjavee tase on niigi madal. Mujal Eestis olulisi suundumusi ei täheldatud.

Jaan Pärna doktoritöö
Lämmastikuühendite hulk põllumajandusliku valglaga Porijões vähenes taasiseseisvumise järel üle kümne korra, kuid viimastel aastatel on see taas tõusma hakanud. Sarnased tendentsid on näha ka fosforiühendite puhul.

Jaan Pärna doktoritöö
Orgaaniliste süsinikuühendite kontsentratsioon Keila jões (graafikul) ja samamoodi teistes Põhja-Eesti väikejõgedes on viimase paarikümne aasta jooksul püsivalt tõusnud. Samasugune suundumus on ilmnenud mujalgi Põhja-Euroopas.

Doktoritöö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: dspace.utlib.ee

Sarnased artiklid