31. augustil kaitses Arno Põllumäe Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas doktoritööd, mis käsitles Läänemere zooplanktoni kohalike ja võõrliikide ajalis-ruumilist varieeruvust muutuvates kliima- ja eutrofeerumisoludes.

Zooplankton on veekogude toiduahelas peamine ühenduslüli mikroskoopiliste vetikate ja selgroogsete, aga ka muude suuremate loomade vahel. Zooplankterite arvukus on üldiselt väga suur ja seda mõõta suhteliselt lihtne.

Zooplanktoni proovide kogumine riikliku mereseire tarbeks.

Zooplanktoni arvukuse muutused peegeldavad tihti võimendunult kliima- ja veeolude muutusi nii aastati kui ka pikemal ajaskaalal. Zooplanktoni liikide eluiga on piisavalt pikk, et muutuste jälgimiseks ei pea proove võtma liiga sageli – samas, põlvkonnad vahetuvad küllaltki kiiresti ning seetõttu mõjuvad keskkonnamuutused arvukusele suhteliselt ruttu.

Erinevalt kaladest pole zooplankton inimese kasutatav resurss ja seetõttu inimese majandustegevus otseselt zooplanktoni hulka ei mõjuta, kõik mõjud on n.-ö. vahendatud. Samas mõjutab zooplanktoni koosseis ja hulk otseselt paljusid inimesele olulisi kalaliike. Kõigil neil põhjustel on zooplankton väga tänuväärne uurimisobjekt, mille kaudu selgitada veekeskkonna pikaajalisi muutusi.

Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut on zooplanktonit korrapäraselt ja järjepidevalt uurinud Soome lahes ligi viiskümmend aastat ja Pärnu lahes kauemgi. Arno Põllumäe doktoriöös hinnati, kuidas troofsus (toitainete hulk vees) ning kliima on viimase 15 aasta jooksul mõjutanud Soome lahe zooplanktoni biomassi, seda nii põliste kui võõrliikide puhul. Ühtlasi vaadati, kuidas on võõrliikide tulek ja arvukuse muutused on mõjutanud kohalikke liike.

Enamiku zooplanktoni liikide puhul tuvastati keskkonnatingimuste mõju kõigil uuritud ruumiskaaladel, kõige vähem mõjutasid planktoni arvukust suurimal skaalal – kogu Läänemere või isegi Põhja-Euroopa tasandil toimuvad kliimamuutused ja enim olulisteks osutusid muutused väikseimal, mõnekümne kilomeetri skaalal. Keskkonnategurite mõju suund ja ulatus on liigiti olnud väga erinev.

Zooplanktoni võõrliikidest on kõige rohkem tähelepanu pälvinud vesikirp Cercopagis pengoi, kelle arvukus on üsna järjepidevalt kasvanud alates 90-ndate algusest. Kuna ta röövloomana toitub teistest zooplankteritest, on just selle võõrliigi mõju kohalike zooplanktoni liikide arvukusele olnud kõige ilmsem.

Doktoritöö on osa Mereinstituudi merebioloogia osakonna vanemteaduri Jonne Kotta teadusprojektist “Keskonna väikese- ja suuremastaapse muutlikkuse interaktiivne mõju Läänemere ökosüsteemi protsessidele”.

Töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: dspace.utlib.ee

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta