19.- 20. maini kohtusid Baltikumi vee-ettevõtted ühiskonverentsil, kus on kõne all Läänemere tervis ja seda mõjutavad ohutegurid. Mere peamiseks saasteallikaks peetakse tööstust ja põllumajandust, kuid kodukeemia kasutamine võib olla ökosüsteemile niisama ohtlik. Igal aastal jõuab Läänemerre vähemalt 40 tonni mikroplastikut, mis pärineb ainuüksi hügieenitoodetest nagu dušigeelid, šampoonid, kehakoorijad jm.

„Läänemere tervisest rääkides tuleb silmas pidada, et peaaegukogu kogu vesi, mis maismaal saastub – olgu selleks siis sademevesi, jõgi, järv või põhjavesi – jõuab varem või hiljem Läänemerre ja viib reostuse sinna kaasa,“ selgitas Eesti Vee-ettevõtete Liidu (EVEL) tegevdirektor Vahur Tarkmees.

Keskkonnaministeeriumi poolt 2014. aastal tellitud veekogumite uuringu kohaselt satub Eestis reoveepuhastitest kemikaale keskkonda aasta-aastalt vähem, kuid sarnaste osakeste kogus jõgedes on kasvanud. „See tähendab, et kemikaalid ja toitained jõuavad keskkonda muid teid pidi – eelkõige tööstuse, põllumajanduse, aga ka inimeste hoolimatu tegutsemise tulemusena,“ sõnas Tarkmees.

Ülemaailmne probleem on mereprügi, millest kolmveerandi moodustab ära visatud ja väikesteks osakesteks lagunenud plastik ja mida peavad mereloomad ekslikult toiduks. „Sealhulgas jõuab TTÜ Meresüsteemide Instituudi andmetel igal aastal Läänemerre ka vähemalt 40 tonni aineosakesi, mis on pärit üksnes meie hügieenitoodetest ja pesuainetest. Mereprügis sisalduvad osakesed on mürgised nii loomadele kui inimestele. Mereloomade kaudu jõuavad ohtlikud ained tagasi ka inimeste toidulauale,“ selgitas Vahur Tarkmees.

Eesti Vee-ettevõtete Liidu juhatuse esimees Hans Liibek toob veel näiteid, kuidas inimesed oma igapäevaste käitumisharjumustega vee ökosüsteemi ohustavad: aiapestitsiidide ja kodukeemia tarvitamine, erinevate keemilise koostisega ainete valamine maapinnale, lekked aladelt, kus puudub ühiskanalisatsioon jne. Need ained on meie igapäevaelu osa ja siin saab kaasa aidata tarbija teadlikkus ja tehtavad valikud.

„Ühiskanalisatsiooni eesmärgiks on vältida lisaks toitainetele ka ohtlike kemikaalide nagu nõudepesuvahendi, pesupulbri, torusiili vmt lekitamist pinnasesse. Vesi puhastatakse eelnevalt ning juhitakse keskkonda tagasi, kuid reaalsus on see, et ka reoveepuhastis ei ole võimalik kõiki aineid 100% eemaldada. Seega lasub osaline vastutus ka tarbijail endal tehes tarbitava toote osas oma valikuid,“ selgitas Hans Liibek.

„Täna puudub Eestis ka 16% elanikkonnast ehk umbes 210 000 inimesel ühiskanalisatsioon. Nemad kasutavad reovee ära juhtimiseks eraldiseisvat reovee kogumiskaevu. 2014. aastal läbi viidud uuringu kohaselt on ligi 35% sellistest süsteemidest aga ehitatud enne 1980. aastat, on halvas tehnilises seisukorras, lekivad ning on seega keskkonnale ohtlikud,“ märkis Liibek.

Vahur Tarkmehe kinnitusel saab Läänemere tervist aidata parandada igaüks, piirates kodukeemia, putukatõrjevahendite, dušigeelide, pesupulbrite jm hügieenitoodete kasutamist või uurides eelnevalt põhjalikult nende koostist. „Võimaluse korral tuleks liituda ühisveevärgiga, mis tagab mitte üksnes puhta ja tervisliku joogivee, vaid aitab vähendada ka ohtlike kemikaalide imbumist pinnasesse ja jõudmist merre,“ sõnas Tarkmees.

20. maini toimuva Baltikumi vee-ettevõtjate aastakonverentsi tänavune peakorraldaja on Eesti Vee-ettevõtete Liit.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta