Maailm on täis erinevaid ellusuhtumisi, religioone ja arusaamu. Rimo Lõiv rääkis Bioneerile budismist.

„Kui üks võidab lahingus tuhat korda tuhat meest, teine aga iseenda, siis viimatimainitu on suurem võitja“ Dhammapada 

Sissejuhatus

Kõik me tahame olla õnnelikud ja vabad kannatustest – peame seda loomulikuks. Kui väline maailm ja välised materiaalsed väärtused tooksid inimesele meelerahu ja annaksid selguse elu eesmärgi kohta, siis poleks maailmas ka vajadust mitmesuguste vaimsete õpetuste järele. Kuid see pole nii.

Kuigi me teame palju ainelise maailma seaduspärasuste kohta, õpime neid koolides, võime ühel hetkel avastada, et iseennast ja elu sügavamat sisu me ei tunnegi. Tunneme, et midagi on puudu, poolik. Hakkame otsima vastuseid, mis tõeliselt vastaksid. Huvitume inimestest, kes on enne meid samadele küsimustele vastuseid otsinud ja leidnud. Mitmed nendest on jätnud meile ka elujuhiseid, mida saame kasutada.  

Tõenäoliselt käis ülaltooduga sarnase protsessi läbi ka ajalooline Gautama Buddha (6. saj e.m.a), kes on budismi õpetuste alusepanija. Enne Buddhaks saamist teostas ta vaimseid õpetusi paljude taassündide jooksul ja otsis selgitust inimeseks olemise müsteeriumile, et aidata seeläbi kõiki olendeid.

Pärast virgumist ehk Buddhaks saamist esitas ta kogu läbikäidud tee sisu õpetustena, et sellest oleks abi kõikidele. Hiljem on hakatud tema ja tema järgijate õpetusi nimetama budismiks. Buddha nägi virgudes, et kõikides olendites on seesama virgumise seeme ehk puhas buddhaloomus, ja seega on kõigil võimalik virguda. Nii teostatakse inimeseks olemise eesmärk, avastatakse enda puhta ja vaba meele loomus, ning suudetakse pakkuda tõelist abi ka teistele. 

Meele teadus ja eluviis

Kuigi budismi tuntakse religioonina, on samas tegemist teadusega meelest, mis uurib meele kogemuste moodustumisprotsessi, et selgitada kannatusi ja nende põhjuseid ja teisalt taas õnnelikkust ja selle põhjuseid. Sellise uurimise järeldused püütakse kanda igapäevaellu, praktikasse. Õpetajad ja targad saavad näidata ainult teed, kuid meele tundmaõppimise tee tuleb meil endil käia. Sisuliselt tähendabki budism iseenda ja kogu maailmakõiksuse jätkuvat tundmaõppimist, mitte aga kellegi uskumuste lihtsat ülevõtmist. Ajalooline Buddha rõhutas õpetustes iseseisva mõtlemise tähtsust ja et tema õpetusi tuleks teostada pärast seda, kui inimene jõuab endas järeldusele, et need viivad heasse.  

Õpetuse üldjooni

Budismis lähtutakse seisukohast, et maailmakõiksuse taga ei ole personaalset jumalat, vaid suur hulk loovaid jõude, kellel kõigil on oma ülesanne, kuid kes samas toimivad teatud seaduspärasuse kohaselt. Maailmakõiksus ilmneb ja hajub perioodiliselt, nii nagu inimeses toimub välja- ja sissehingamine. See põhineb arusaamal sõltuvuslikust tekkimisest, ehk kõik ilmneb paljude põhjuste ja tingimuste koosmõjul. Esimene põhjus puudub, kuna maailmakõiksus nagu ka inimese teadvus on kogu aeg olemas olnud.

Inimene areneb läbi paljude elude ja taassünnib vastavalt iseenda loodud põhjustele. Toimib karma ehk teo ja teo vilja seadus. Inimese meel paiskab teda taassündidesse ja olukordadesse, kus ta kogeb iseenda tehtud tegude tagajärgi, ning loob uusi põhjuseid. Häguse meele (mille tunnusteks on teadmatus, iha ja viha) põhjal tehtud teod viivad kannatustesse, selge meele põhjal tehtud teod aga õnnelikku olusse. Kõikides olendites on häguse meele taga peidus puhas buddhameel, mis on kõiketeadev. Dharma ehk õpetuse teostamine seisnebki meele hägususe kõrvaldamises, milleks kasutatakse igapäevast eetilist eluviisi, meditatsiooni ja tarkuse ehk paikapidava vaate väljaarendamist.

Budistliku arusaama kohaselt ei ole võimalik võita vägivalda ja viha sellele samaga vastates. Rahuni ja vägivallatuseni nii ei jõuta, kuna kõik sellised lahendused on vaid ajutised. Rahu ja vägivallatuseni jõutakse vaid südameheaduse arendamise kaudu. 

Enesetähtsus ja ebaisekus

Teaduslikud uuringud on näidanud, et inimesed, kes korrutavad pidevalt „Mina, Mina, Mina“, on südamehaigustele palju vastuvõtlikumad kui teised. Budistlikust vaatekohast on enesetähtsustamine üks teadmatuse vorme ning kannatusi loovate tegude algpõhjus. Nimelt on meile nii kallil minal kalduvused, mida ta kogu aeg kordab, neid ümbervaatamata. Enesekeskne mina on meie varasemalt (paljudes eludes) tehtud tegude põhine harjumuste moodustis. Buddha õpetas, et sellist mina nagu me endal olevat kujutame, ei ole tegelikult olemas. See mina on meele puhta loomuse varjaja ja seetõttu annabki budism igapäevaeluks juhiseid, kuidas lasta lahti enesetähtsustamisest, muundada meelt ebaisekamaks ja hakata nägema teisi ning kogu tervikut. Ebaisekuse väljaarenemine väljendub pürgimuses virguda kõikide olendite aitamiseks, mistõttu teostatakse kuut täiuslikkust – heldemeelsust, eetikat, kannatlikkust, tarmukust, keskendumist ja tarkust. Selliselt häälestunud olendit nimetatakse virgumissõdalaseks ja kogu tema elu läbistab altruism. Eelmainitud põhjustel ongi eetika, armastus ja kaastunne, millele lisatakse veel veatu vaate väljaarendamine, budismi kõige kesksemateks õpetusteks. 
 
Rimo Lõiv, teosoofia.ee

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta