Kui lapsena harjume oma vajadusi ja tundeid maha salgama, siis teeme seda ka täiskasvanuna. Kasvame üles usus, et ainult täiuslikult käitudes ja ennast teise inimese, töö, pere heaks ohverdades oleme täisväärtuslikud täiskasvanud.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- 2. oktoober 2008
Klassikaliselt on kujuneb kaassõltuv käitumismuster välja lastel, kelle vanemad on sõltuvad alkoholist, tööst, kõrvalsuhetest või kelle vanematel on raske haigus, depressioon st. vanemad kellel on iseendaga raske hakkama saada. Lapsed armastavad oma vanemaid ja seetõttu võtavad alateadlikult vastutuse enda kanda, et vanemal oleks kergem. Täiskasvanuks saades avastavad need inimesed ühel hetkel, et ka nendel endil on oma eluga raske hakkama saada. Nad kogevad, et nad ainult annavad ja ei tunne sellest kunagi täit rahuldust.
Kaassõltlane on harjunud andma endast kõik, et täita kellegi või millegi ootusi ja on harjunud, et tema enda sisemised vajadused jäävad enamasti rahuldamata. Kaassõltlane sageli isegi ei mõtle enda vajaduste peale enne kui satub kriisiolukorda.
Ka väga tavalistest ja nö „korralikest” peredest kasvavad välja kaassõltuva käitumismustriga inimesed, kes teevad kõik ja veel enam, et tunda ennast teiste kõrval piisavana ja endaga rahul, kuid millegipärast seda päeva ei saabu…
Kui meilt oodati lapsena täiuslikkust, et me oleksime kogu aeg „head lapsed”, kui meid enamasti ei kallistatud, kui ootused olid kõrgemad kui me täita suutsime, kui meid enamasti ei tunnustatud ega kiidetud, kui me ei tohtinud öelda „ei” oma vanematele, kui me ei tohtinud väljendada oma negatiivseid tundeid, siis me kasvasime üles teadmisega, et meie vajadused ja tundeid pole olulised, me peame püüdma rohkem, täitma teiste ootusi veel ja veel paremini, sest enesega rahulolemine on väär.
Me kasvasime üles usus, et peame olema paremad kui me oleme ja tegema rohkem kui me teeme, sest siis ülemus, kolleegid, abikaasa, kallim ehk märkavad kui väga me püüame…alles siis võime olla endaga rahul aga võib olla siiski veel ei või….
Pideva rahulolematuse tõttu iseendaga unustame kuidas tunda rahu ja rõõmu oma elust sellisena nagu ta praegu on. Sööme tablette, vahime telekat, sööme, joome kontrollimatult, et ainult mitte tunda ja aru saada, et me oleme iseennast maha jätnud.
Kui sa tunned, et see teema sind huvitab loe lisaks Tommy Hellsteni raamat „ Jõehobu elutoas”, „Jõehobu tööpostil”; Pia Mellody „Kaassõltuvus” ja Robin Norwoodi „Naised, kes armastavad liiga palju.” Kohe varsti on ilmumas kirjastus Pilgrimil Melody Beattie raamat „Codependent No More”
Harjutus igaks hommikuks:
- Mida ma tunnen?
- Mida ma tahan?
- Mida ma vajan?
- Mida ma väljendaksin, kui keegi mind praegu kuulaks?
Kert Grünberg, hingamisterapeut
Olen lõpetanud Binnie A. Dansby (www.sourcebreath.com) hingamisterapeutide ja sünnitoetajate 4 aastase koolituse. Praegu õpin Holistilise Teraapia koolis. Kaassõltuvuse grupi kogunemisi Tallinnas toetan teist aastat.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
