Tee õnne juurde on keeruline ja valgus ei pruugi alati paista. Umbes samasugune tunne valdas mind, kui jõudsin Tallinna vanalinnas majani, kus pidi algama Õnnepanka tutvustav koosolek. Pimedas koridoris kobasin käsipuud ja suundusin ettevaatlikult teisele korrusele. Uksepraost kumav valgus mõjus lausa sümboolselt.

Kohale jõudes selgus, et  õnnepanga ideest huvitatuid oli kokku kogunenud päris palju – ligi nelikümmend. Oli tudengeid, oli ettevõtjaid, oli poliitikuid, oli inimesi tänavalt ja oli ka neid, kes nimetasid teiste ja enda õnnelikuks tegemist oma igapäevase eesmärgina.

Pean mainima, et läksin üritusele skeptiliselt meelestatuna. Olgem ausad, ega eestlastele ei ole just väga loomuomane, rääkida õnnest, tunnetest ja tegudest, kuidas lihtsate viisidega heast südamest teisi ja ka ennast rõõmustada. Minule on jäänud mulje, et suurem osa eestlastest on pigem veidi kinnised ja tunnevad uhkust selle üle, et nad on ise hakkama saanud. Meid kummitab endiselt rahausk ja arvamus, et tasuta lõunasööke pole olemas. Mingi tobeda eelarvamuse tõttu eeldasin, et kohtumine saab olema väga tunnetepõhine. Mind rõõmustas väga, et Õnnepanga idee näol on tegemist hoopis vabatahtlike praktilist tegevust soodustava sotsiaalse võrgustikuga.

Ettevõtmist tutvustavatest kõnedest selgus, et Õnnepank on eestimaalasi ühendav virtuaalne võrgustik, kus igaühel on võimalik pakkuda ja ka vastu võtta heast südamest tulevaid tegusid. On ju kõigil meist olemas mõni oskus või kogum teadmisi, mille kaudu teiste jaoks oluline olla.  Kohe tekkis ka publiku hulgas esimene õnnelikuks tegemise idee. Noormees, kelle nimesildilt võis kokku lugeda nime Lars, käis naljatamisi välja pakkumise värvida tasuta mõnel lastekodul seina. Eestkõneleja nimetas ideed heaks, aga meenutas, et äkki naabrimees vajab abi hoopis rohkem. Me ei tea teiste inimeste soove, sest meil pole kombeks selliseid asju küsida.

Siinkohal tabasin ennast esimest korda tõsiselt ideesse süvenemas, sest eestkõneleja jutus oli oma iva. Oleme tõenäoliselt juba ajaloolise tausta tõttu harjunud abipakkujaid tõrjuma ja ise mitte abi pakkuma. Ka moodne ühiskond, kus tähtsaimaks teguriks on aastaid olnud majandusedu, on enamikule meist õpetanud, et kaasmaalased on konkurendid ja igal liigutusel on oma hind. Oma sisemuses igatseme me kõik aga pigem ühtsustunnet, tolerantsust, hoolimist ja tänu, mida lõputu konkureerimine kahjuks ei paku. Tõsiasja, et eestimaalased hoolivad vabatahtlikust koostegemisest väärt eesmärkide nimel, kuigi nad seda võib-olla igapäevaselt ei teadvusta, näitas juba Teeme Ära 2008 aktsioon. Ka Õnnepanga mitmed eestvedajad olid nimetatud aktsiooniga eelmisel aastal seotud.

Koosolekul osalejatele meenutati ka tõsiasja, et ajal, mil rahakursid kõiguvad ja aktsiaturg on paljude inimeste pensionisäästud olematuks söönud ning majandussurutis tekitab stressi, ongi õige muuta käitumismalle. On aeg leida üles need inimesed, kes vajavad meid ja ka need, keda vajame meie ise.  Siinkohal tulebki mängu õnnepank.

Õnnepanga liikmeks saamiseks ei ole vaja muud, kui olla valmis teistega jagama oma isiklikku kapitali - aega, teadmisi ja oskusi. See on heade tegude vahetamise virtuaalne süsteem, kus kedagi vanuse, soo või haridustaseme alusel ei eelistata.  Õnnepank on täiesti rahavaba, aga heade tegude eest saab inimene tänutähti. Tänutähtede jagamine ei tähenda loomulikult seda, et aitajat ei võiks ka kuidagi muudmoodi tänada - miks mitte isiklikult aitäh öeldes või kommikotti kinkides.

Ürituse lõpuks oli ka minu skeptilisus oluliselt taandunud. Kui lahkudes taas pimedasse koridori jõudsin ja ukse enda järgi sulgesin, siis valdas mind usk, et eestlased suudavad õnnepanga idee omaks võtta küll. Meil tuleb endale lihtsalt tunnistada, et inimlikkus ja valmidus koostööks on rasketel aegadel parim pagas.  

* Loe Õnnepanga kohta lisaks: http://onnepank.ee/

* Tule panka tegema - Õnnepanka!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta