Nooruses ma askeldasin ehk vägagi palju. Koolivabal ajal ei istunud ma kodus koolitükke tehes, vaid ikka olin oma askeldava maailma keskel. Ja nii sai minust juba varakult üks väga mitmekesine inimhing.
- Marek Vahula lood
- 13. juuni 2025
Ülikooliõpingute keskel tundsin just askeldustest puudust ja seda seni kuni ajakirja „Noorus“ juures oma loodusrubriiki toimetama hakkasin. Ja askeldamine viis ka õpingute ajal mind elus edasi. Küll otsisin autoreid, võtsin intervjuusid, küll kirjutasin ise või ajasin jutuvõistluse
auhinnaks Põlva Jahiseltsilt kaks metsseanahka välja.
Ilma askeldusteta poleks ma kunagi elus edasi jõudnud. Ja nii askeldan ma praegugi kui muud parajasti teha ei ole. Seda siis kui päevatöö jälle valmis saanud on ja igavus külla tulema hakkab. Keskiga, mis nüüdseks tõsiasjaks saama hakkab, ei tule ju lõppude - lõpuks nii kiiresti kui ma vabadel hetkedel jälle askeldan nagu nooruseski. Ja askeldada soovitan igaühel, kel vaba aega üle jääb.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
