Inimene vajab – või vähemalt peaks vajama – oma elus midagi kindlat, stabiilset ja muutumatut. Turvatunnet pakkuvat. Midagi, mis oleks meie elus nagu kalju, millele Piibli kohaselt Kristus käskis Peetrusel rajada oma kiriku. Mõnel meist on see olemas, mõnel mitte. Mõned tunnevad seda vajadust, mõned mitte. Aga olemuslikult peaks see kuuluma meist igaühe inimliku loomuse ehk lihtsamalt öeldes inimeseks olemise juurde.

Värske Hispaania-Saksa filmi „Oliivipuu“ ühel peategelasel, Hispaania vanaisal, oli selleks kindlaks ja stabiilseks kaljuks kahe tuhande aasta vanune oliivipuu. Midagi, mis oli pärandunud talle tema vanematelt ja vanavanematelt, ning mida tema omakorda tahtis pärandada oma lastele ja lastelastele.

Paraku olid ajad vahepeal muutunud ning vähemalt laste jaoks olid saanud olulisemaks kaduvate väärtuste virvatuled. Küll aga oskas vanaisa väärtusruumi ja ellusuhtumist hinnata temaga väga lähedane pojatütar Alma, kellest aga üksi ei piisanud, et suguvõsa pärandit päästa. Alma isa ja onu müüsid aastatuhandete vanuse puu suure summa eest maha ning paigutasid raha riskantsesse ärisse, kus see järgneva majanduskriisi ajal lihtsalt ära põles.

Samuti tundus olevat olematusse hajunud vana väärikas oliivipuu. Vanaisa hakkas sestpeale üha enam ja enam otsa jääma. Kui teised pidasid seda loomulikuks vananemiseks ja sellega kaasnevaks hääbumiseks, siis vaid lapselaps Alma teadis ja tundis, et vanaisa leinab oma elu ilmasammast, kadunud oliivipuud, ning et see lein lõpeb paratamatult tema enneaegse surmaga.

Nii otsustas tarmukas tüdruk härjal sarvist haarata ning oliivipuu maailma avarustest üles otsida ja vanaisale tagasi tuua, enne kui lootusetult hilja. Leidiski üles. Aga kas õnnestub ka puu tagasi tuua ja seeläbi vanaisa päästa? Sellele küsimusele annab vastuse juba filmi enda vaatamine.

Pimedate Ööde filmifestivali raames saab seda filmi veel korra näha kolmapäeval 23.11 kell 18:30 Mustamäe Apollo kinos. Tegemist on suhteliselt haruldase linateosega, mis suudab pisara silmanurka tuua ühtaegu nii korraliku huumori kui sügava meeleliigutuse tulemusena.

Rääkimata filmi sõnumist ja alltekstist, mis on tõsine ja mõtlemapanev: suhted inimene vs loodus, nooremad vs vanemad [põlvkonnad], kaduvad vs püsivad väärtused, ahnus & egoism vs isetus ja altruism, jms. Aga lihtsalt nalja saab kah omajagu. Et keegi pettununa või ükskõiksena ei lahku, seda julgeks pea 100% kindlusega garanteerida. Head vaatamist ja elu püsiväärtuste ning inimese ja looduse suhete üle mõtisklemist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta