Järjekordne kiire päev nõuab kiireid lahendusi – et mitte „raisata” aega söömisele kohvikus, torman supermarketisse midagi kaasa ostma. Näljasena vaatlen tootevalikut, kõht juba koriseb, kuid millegipärast peatub pilk hoopis plastkarbivirnadel, millega igale soovijale toit kenasti kaasa pakitakse – lisaks tuleb veel paberkott ja umbes vaksapikkune paberriba hinna- ja tooteinfoga.

Silme ette kerkivad päevast-päeva kasvavad kasutatud plastkarpide virnad. Nähtu paneb mind mõtlema, et oleks ju igati hea ning keskkonnasäästlik, kui saaksin taaskasutada karpe, mida kord juba varasemate ostudega olen omandanud. Samuti oleks see üheks võimaluseks võtta vastutus oma tegude eest – hoolides keskkonnast, milles elame.

Ilmselt on suur osa meist kasutanud supermarketites pakutavat võimalust osta toitu kaasa plastkarbis. Olgu selleks siis soe toit või midagi liha-kala-või salatiletist. Iga toode eraldi karpi ning nii kasvõi iga päev. Kiire, mugav, lihtne. Eks kiire elutempo nõuabki kiireid lahendusi.

Kui kaasaost on muutunud igapäevaseks harjumuseks, teeb see 20-30 või enamgi karpi kuus, seega julgelt 360 karpi aastas, või isegi rohkem. Kui sama tegevust harrastab kümme inimest või sada inimest või tuhat inimest… Korrutada oskame me kõik.

Isikliku kogemuse jahil

Võtsin plaani uurida, kas on võimalik osta toitu kaasa oma karpi kasutades? Mõeldud, tehtud. Võtan läikima löödud isikliku toidukarbi kaasa ja asun katsetama säästliku eluviisi võimalusi Eesti Vabariigis.

Esimesena sätin end ootama Kaubamaja toiduosakonna kuumade valmistoitude leti järjekorda. Esitan küsimus: kas mul on võimalik oma karbiga toitu kaasa osta. „Ei, see ei ole lubatud.” Märkan müüja ilmes ärritust. Kas on selleks minu küsimus või pikk tööpäev, jääb hetkel selgusetuks, sest oodatud selgitust ei järgne.

Ma ei heida meelt. Võtan suuna Norde Centrumi Rimi hüpermarketi poole. Seisan taas toiduleti ees ja olen valmis esitama sama küsimuse. Küsingi. „Jah, saab ikka. Milline karp teil on?” Olen tõeliselt rõõmus, naeratan lahkele müüjale ja tänan südamest. Suurepärane, taaskasutus on siiski võimalik! Ei jõua kohe ära oodata, et saadud rõõmusõnumit sõpradele-tuttavatele jagama hakata.

Tasahilju võtab võimust kahtlus. Hinge jääb kripeldama küsimus, kas tegemist oli pigem erandi kui reegliga. Kas võis olla tegemist vaid mõistliku ja sõbraliku müüjaga? 

Vajan vastuseid

Selguse saamiseks otsustan küsida infot mõnelt suuremalt supermarketilt. Saadan küsimused Prisma Peremarketile, Rimi Eesti Food AS-le, Selver AS-le ja Maxima Eesti OÜ-le.

Tutvustan end Bioneeri vabatahtliku kodanikuajakirjanikuna ning küsin kas nende kauplustes on võimalik toitu kaasa osta oma taaraga.

Kõige kiiremini vastab Prisma Peremarket, et „on võimalik”, kuid paar päeva hiljem täpsustab, et siiski kauplustel seda teha ei soovitata. Samas märgib Prisma pressiesindaja, et firmas siiski panustatakse jäätmekäitlusesse. Näiteks toidu, mille parim enne müügikuupäevad on möödunud, kuid mille tarbimine ei kujuta tervisele ohtu, annetavad nad Toidupangale.

Mul on hea meel lugedes, et keskkonnateadlik ja -hoidlik tegevus kasvab, juurdub ja levib. Kuid kas see on lahendus plastiuputusele?

Rimilt (Rimi Eesti Food AS) tuleb samuti vastus, et „hetkel me kauplustel seda teha ei soovita” ning järgneb põhjalik selgitus nõuetest toidu pakkematerjalile. Pressiesindaja selgitab: „Rimi, kui toidukäitleja tohib kasutada vaid selliseid pakkematerjale, mille sobivus toidu pakendamiseks on laboratoorselt tõestatud ning dokumenteeritud. Isegi kui klient on valmis võtma endale vastutuse pakendi eest, kuhu ta kaupluse töötajal toote palub pakendada, on Eestis järelvalveasutused seisukohal, et vastutus pakkematerjali nõuetele vastavuse eest jääb ka kliendi pakendi puhul meile“.

Edasi antakse selgitus, et ettevõtjale on väga rangelt etteantud nõuded toidu pakkematerjalidele ning sellele, kui kaua, milliste toiduainetega ja millistel temperatuuridel tohib seda kasutada. „Kui nendest nõuetest kinni ei peeta, on oht, et pakendist satub toitu toksilisi aineid. Seetõttu võib inimese tervisele olla ohtlik ka lahendus, kus ta järgmisel päeval tuleb kauplusesse tagasi karbiga, millega ta eelmisel päeval on kartuliputru ostnud ja palub sinna nüüd grillkana pakendata, sest ei ole teada, millistes tingimustes on karpi vahepeal hoitud.”

Otsin lisainfot

Lisaks küsimusele plastkarbi taaskasutuse võimalikkuse kohta tundsin ka huvi valdkonda reguleerivate õigusaktide vastu. Rimi pressiesindaja lisas Veterinaar- ja Toiduameti poolt koostatud tabeli, millega saab lähemalt tutvuda ameti koduleheküljel: www.vet.agri.ee.

Tabel sisaldab lugeja jaoks tõenäoliselt suhteliselt võõraid mõisteid. Näiteks: regenereeritud tsellulooskile (www.vet.agri.ee) ning vinüülkloriidi monomeeri sisaldav materjal jne.

Õnneks on ka materjalide kohta võimalik täpsemalt lugeda, kui süüvida Vabariigi Valitsuse määrusesse „Toiduga kokku puutuda lubatud materjalide ja esemete kohta esitatavate nõuete, nende gruppide kohta esitatavate erinõuete ning nimetatud materjalide ja esemete ohutuse katsetamise meetodite kinnitamine”.

Ent kui aus olla, siis ega sellest kõigest ühest vastust välja ei loe. Kuidas siis ikkagi tõde päevavalgele tuua. Otsustan küsida Veterinaar- ja Toiduametilt, kes teostab järelvalvet eeltoodud nõudmiste täitmise üle. Lähetan teele küsimuse, kas tarbijal on võimalik oma taaraga kauplusest toitu kaasa osta.

Saan vastuseks, et vastavalt Toiduseaduse § 22 lõikele 1 vastutab toidu nõuetekohase käitlemise, sh pakendamise eest toidukäitleja (jaemüüja) ja on kohustatud kasutama kõiki võimalusi selle tagamiseks.

Jaekaubanduse, mahepõllumajanduse ja mitteloomse toidu büroo peaspetsialist Eve Rehelem selgitab: „Otsest keeldu kliendi kaasavõetud taara kasutamise osas seadusandlusest ei tulene, kuid antud juhul on tegemist küsimusega, kas käitleja soovib endale võtta lisariski, mis kaasneb kliendi poolt kaasa võetud taarasse toidu pakendamisega, kuna sellega kaasneb potentsiaalne oht, et pakend, kuhu toit pakendatakse, ei vasta nõuetele – ei ole piisavalt puhas, võib põhjustada toidu saastumist, ei ole keemiliselt ohutu.“

Vastutus määrab reeglid

Mida ma eelnevast teada sain? Kui lubad, siis pead vastutama. Aga kes ikka vastutada tahab? Kui kauplus otsustab lubada oma taara kasutamise, võtab ta sellega vastutuse toidu ohutuse eest kliendi taaras. Milline ettevõte tahaks sattuda olukorda, kus tarbija haigestub ja seostab seda näiteks salati söömisega, mille ta ostis kaupluse salatiletist, kuid lasi pakendada kaasa võetud karpi. Kes on sel juhul süüdlane, kui saasteallikat tuvastada on keeruline?

Toiduseaduse § 31 lõike 1 kohaselt ei tohi toiduga kokkupuutumiseks ette nähtud materjalid ja esemed põhjustada toidu saastumist, halvendada selle omadusi, ega ohustada inimese tervist. Toidu pakendid peavad vastama toiduga kokku puutuda lubatud materjalide ja esemete kohta esitatud nõuetele.

Seega, kasutades pakendamiseks esemeid, mille osas müüja on kindel, et need toiduga kokkupuutuvad esemed vastavad nõuetele (on puhtad, hoitud nõuetekohastes tingimustes, omavad nõuetekohast vastavusdeklaratsiooni), tagab see müüjale täieliku kontrolli tema poolt väljastatava toidu ja pakendi üle, milles ta toidu tarbijale üle annab.

Kokkuvõtlikult pean tõdema, et kuna mina tarbijana vaevalt suudan tõendada, et minu kodus pestud karp vastab kõigile seaduses ja määrustes toodud nõuetele, siis ilmselt jäävad kodused  karbid sel moel taaskasutamata ning veidi lihtsam viis keskkonda säästa on – vältida plastkarpidega toidu ostmist ja eelistada kodust ning tervislikumat toidulauda.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta