Eestis liikudes näeme erinevaid taimi: kuused-kased, kartul, tomat või võilill. Suur osa neist on tuttavad looduslikud liigid, kuid vahel kohtab siin ka igasuguseid eksootilisi taimi ja loomi, kirjutas Toomas Kukk Rohelises Väravas.
- Elurikkus ja looduskaitse
- Toomas Kukk, Roheline Värav
- 27. märts 2009
Võõrliigi nägemiseks ei peagi tingimata botaanika- ega loomaaeda külastama, vahel leiab neid ka tee- või põlluservalt. Looduslikke taimi on meil vaid poolteist tuhat ning võiks ju õigustatult tunda rõõmu uute taimeliikide üle, mis teevad siinse pärast jääaega, vaid 10 000 aasta jooksul kujunenud taimestiku mitmekesisemaks ja vormirohkemaks.
Võõrliigid on inimese sissetoodud taimed-loomad. Pärismaised taimed on siia tulnud inimese kaasabita: tuul toob eoseid, pardi jalgadele kleepub veetaimede seemneid ja väljaheidetest hakkavad kasvama uued marjataimed. Miks pardi toodud liik on ohutum ja parem kui inimese vahendusel tulnud? Kas ongi vahet, mis looduses kasvab?
Kõige olulisem erinevus on sissetoodavate liikide hulgas ja päritolus: inimese vahenduseta ei saaks meile tulla teiste mandrite või lõunamaade taimed-loomad, ja kogustest rääkides – looduslikult võiks lisanduda mõni taimeliik kümne aasta kohta, inimene suudab aga kas või ühe kaubasaadetisega teiselt poolt maakera tuua sadu seninägemata elusolendeid.
Pärismaised taimed on siinse elukeskkonna ja kooslusega kohanenud aastasadade või -tuhandete vältel, neil on omad looduslikud vaenlased, seenhaigused ning seensõbrad, kellega koos nad moodustavad talitleva elukoosluse. Iga uus lisanduv liik võib seda kooslust mingis suunas mõjutada, kusjuures mõju on põhimõtteliselt peaaegu võimatu ennustada, kuna see sõltub paljudest teguritest.
Kõik põhilised inimese toidu- ja tarbetaimed on Eestisse sisse toodud ehk võõrliigid. Kui lepiksime vaid looduslike liikidega, peaksime toituma sarapuupähklitest ja mets-õunapuu pisikestest hapudest ubinatest. Pole ju kuigi isuäratav väljavaade? Uusi taimi ja loomi on sisse toodud aegade algusest saadik ning kahtlemata on see meile hädavajalik. Tuleb vaid meeles pidada uute liikidega kaasneda võivaid ohte.
Viimase kümnendi küllap tuntuim võõrliik on meil Sosnovski karuputk, millest loodeti suurepärast mee- ja silotaime. Tugevakasvuline rohttaim on aga kergesti leidnud uue elupaiga meie niitudel ja metsaservadel, tõrjub oma tugeva kasvuga välja kohalikke liike ning kõigele lisaks võib olla ohtlik inimesele. Sama ebameeldivad on loomade võõrliikidest näiteks mink ja kährik: karusloomadena kasulikeks peetud kiskjad on tugevasti mõjutanud maas pesitsevate lindude arvukust, mink on pea välja tõrjunud kodumaise euroopa naaritsa. Karusnahad pole aga suuresti «tänu» loomakaitsjatele moes ning jahimehed pole kährikkoera küttimisest kuigi huvitatud.
Võõrliikidega võib kaasneda üsna ootamatuid ohtusid. Lehist kasvatatakse metsakultuurina meil paarsada aastat, ent alles kümmekonna aasta eest hakati meil tähele panema uut parasiitseent, lepa-leheroostet. Kodumaisel lepal ja võõrliigist lehisel on ühine mikroseen, kellele lehis on vaheperemees, teda vajab seen vaid oma arengutsükli läbimiseks ning talle seen erilist kahju ei tekita. Lepad seevastu tunnevad end leherooste tõttu üsnagi kehvasti.
Võõrliike kahjuks täiesti vältida ei saa, aga võimalikke ohtusid tasub alati meeles pidada ja püüda neist hoiduda. Alustagem pisiasjadest. Miks mitte eelistada kodu ümber omamaiseid puid ja rohttaimi? Üleilmastumine muudab liigiliselt sarnaseks ka pargid ja koduaiad, isegi majandusmetsad, kus kasvatatakse samu pisut tootlikumaid puuliike nagu hübriidhaab või paplid. Kui talupoeg istutas kodu ümber esimesed sirelid ja saksamaa kuused, siis püüdis ta sarnaneda mõisnikega. Olles ise omal maal peremees, pole meil enam põhjust ega vajadust saksu jäljendada. Võiksime püüda hoopis teistest riikidest erineda ja püstitada uue eesmärgi: Eesti kodu ümbritsegu vaid pärismaised taimed! Olemasolevaid võõrliike pole vaja küll hävitada, aga paleusena võiks see vähemasti uusi aedu ja parke rajades meeles olla.
Võõrliigid Eesti looduses
• Eestisse on toodud sisse vähemalt 4000 võõrtaimeliiki, ent sorte ja varieteete on mitu korda rohkemgi.
• Paljud võõrliigid on osutunud inimesele kahjulikuks: tülikad umbrohud võõrkakar, tõlkjas (rakvere raibe), inimesele ohtlik Sosnovski karuputk, niidutaimestikku ohustav ida-kitsehernes (galeega) ja lupiin; putukatest kartulimardikas, vaaraosipelgas, majasääsk, imetajatest mink ja kährik.
• Võõrliikide probleemiga tegelevad keskkonnaministeerium, taimetoodangu inpektsioon, Eesti maaülikool jpt asutused.
Võõrliigid on inimese sissetoodud taimed-loomad. Pärismaised taimed on siia tulnud inimese kaasabita: tuul toob eoseid, pardi jalgadele kleepub veetaimede seemneid ja väljaheidetest hakkavad kasvama uued marjataimed. Miks pardi toodud liik on ohutum ja parem kui inimese vahendusel tulnud? Kas ongi vahet, mis looduses kasvab?
Kõige olulisem erinevus on sissetoodavate liikide hulgas ja päritolus: inimese vahenduseta ei saaks meile tulla teiste mandrite või lõunamaade taimed-loomad, ja kogustest rääkides – looduslikult võiks lisanduda mõni taimeliik kümne aasta kohta, inimene suudab aga kas või ühe kaubasaadetisega teiselt poolt maakera tuua sadu seninägemata elusolendeid.
Pärismaised taimed on siinse elukeskkonna ja kooslusega kohanenud aastasadade või -tuhandete vältel, neil on omad looduslikud vaenlased, seenhaigused ning seensõbrad, kellega koos nad moodustavad talitleva elukoosluse. Iga uus lisanduv liik võib seda kooslust mingis suunas mõjutada, kusjuures mõju on põhimõtteliselt peaaegu võimatu ennustada, kuna see sõltub paljudest teguritest.
Kõik põhilised inimese toidu- ja tarbetaimed on Eestisse sisse toodud ehk võõrliigid. Kui lepiksime vaid looduslike liikidega, peaksime toituma sarapuupähklitest ja mets-õunapuu pisikestest hapudest ubinatest. Pole ju kuigi isuäratav väljavaade? Uusi taimi ja loomi on sisse toodud aegade algusest saadik ning kahtlemata on see meile hädavajalik. Tuleb vaid meeles pidada uute liikidega kaasneda võivaid ohte.
Viimase kümnendi küllap tuntuim võõrliik on meil Sosnovski karuputk, millest loodeti suurepärast mee- ja silotaime. Tugevakasvuline rohttaim on aga kergesti leidnud uue elupaiga meie niitudel ja metsaservadel, tõrjub oma tugeva kasvuga välja kohalikke liike ning kõigele lisaks võib olla ohtlik inimesele. Sama ebameeldivad on loomade võõrliikidest näiteks mink ja kährik: karusloomadena kasulikeks peetud kiskjad on tugevasti mõjutanud maas pesitsevate lindude arvukust, mink on pea välja tõrjunud kodumaise euroopa naaritsa. Karusnahad pole aga suuresti «tänu» loomakaitsjatele moes ning jahimehed pole kährikkoera küttimisest kuigi huvitatud.
Võõrliikidega võib kaasneda üsna ootamatuid ohtusid. Lehist kasvatatakse metsakultuurina meil paarsada aastat, ent alles kümmekonna aasta eest hakati meil tähele panema uut parasiitseent, lepa-leheroostet. Kodumaisel lepal ja võõrliigist lehisel on ühine mikroseen, kellele lehis on vaheperemees, teda vajab seen vaid oma arengutsükli läbimiseks ning talle seen erilist kahju ei tekita. Lepad seevastu tunnevad end leherooste tõttu üsnagi kehvasti.
Võõrliike kahjuks täiesti vältida ei saa, aga võimalikke ohtusid tasub alati meeles pidada ja püüda neist hoiduda. Alustagem pisiasjadest. Miks mitte eelistada kodu ümber omamaiseid puid ja rohttaimi? Üleilmastumine muudab liigiliselt sarnaseks ka pargid ja koduaiad, isegi majandusmetsad, kus kasvatatakse samu pisut tootlikumaid puuliike nagu hübriidhaab või paplid. Kui talupoeg istutas kodu ümber esimesed sirelid ja saksamaa kuused, siis püüdis ta sarnaneda mõisnikega. Olles ise omal maal peremees, pole meil enam põhjust ega vajadust saksu jäljendada. Võiksime püüda hoopis teistest riikidest erineda ja püstitada uue eesmärgi: Eesti kodu ümbritsegu vaid pärismaised taimed! Olemasolevaid võõrliike pole vaja küll hävitada, aga paleusena võiks see vähemasti uusi aedu ja parke rajades meeles olla.
Võõrliigid Eesti looduses
• Eestisse on toodud sisse vähemalt 4000 võõrtaimeliiki, ent sorte ja varieteete on mitu korda rohkemgi.
• Paljud võõrliigid on osutunud inimesele kahjulikuks: tülikad umbrohud võõrkakar, tõlkjas (rakvere raibe), inimesele ohtlik Sosnovski karuputk, niidutaimestikku ohustav ida-kitsehernes (galeega) ja lupiin; putukatest kartulimardikas, vaaraosipelgas, majasääsk, imetajatest mink ja kährik.
• Võõrliikide probleemiga tegelevad keskkonnaministeerium, taimetoodangu inpektsioon, Eesti maaülikool jpt asutused.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
