Lugesin ühel hommikul Facebookist, kuidas põder oli rünnanud metsas fotograafi. Muidugi ei saa seda väidet 100% tõena võtta. Ma ei tea, mis asjaoludel see rünnak toimus. Ka metsas käies on oma reeglid. Võib-olla ronis see inimene ise hea pildi nimel loomale liiga lähedale. Mets on ikkagi mets, mitte loomaaed ja seal elavad metsikud loomad, mitte meiega harjunud kodustatud isendid. Metsa minnes tuleb seda alati meeles pidada ja olla ettevaatlik.

Pole mõtet enda elu ohtu seada ja liialt riskida hea kaadri nimel. Põder on suur loom . Tema rünnak võib väga õnnetult lõppeda. Need on ainult minu õpetussõnad ja loodan, et seda teab igaüks ilma meeldetuletusetagi.

Kui siin põtrade peale jutt läks, tulevad meelde ema jutud, kuidas ta oma vanematelt lapsena oli pärinud, et miks kitsed ja põdrad metsas karjuvad.

Talle vastati siis, et kui nad karjuvad, on tigedad. Ju siis tema vanemad ei tahtnud või ei viitsinud lapsele seletada jooksuaja iseärasusi. Mudilane tegi aga sellest oma järeldused.

Kui loomad on tigedad, siis tahavad nad ka kallale tulla. Nii sai alguse põtrade ja metskitsede kartus, mis kestis emal kuni surmani. Naljakas oli sealjuures see, et ta isegi hunti ei kartnud nii palju, kui põtra.  

Me elasime maal, kus metsad olid ümber maja. Loomulikult liikus seal igat liiki loomi. Mäletan kuidas hirved käisid meil akna tagant mööda. Vaatasime neid koos emaga läbi akna. Õue ema pelgas siis minna.

Küll olid ilusad loomad. Suursugused ja kaunid. Ning kui uhked sarved neil olid. Mu ema töötas vasikalaudas ja kui me juba koolis käisime, võttis ta meid sügisõhtutel ikka talli kaasa. Alguses arvasime, et ta tahtis meid endale appi. Aga nii mõnigi kord juhtus, et kui me sõitsime vankriga talli poole, tulid metsast põdrad välja. Ju nad siis proovisid flirtida meie valge hobusega. Jooksid hobuse kõrval, norskasid talle meelitades. Mõnikord joosti ka vankri kõrval ja nad olid nii lähedal, et oleksin võinud käe välja sirutada ja põtra puudutada.

Ometi ei julgenud ma seda kunagi teha. Seal jooksis ju metsik põder ja tema reaktsiooni minu puudutuse peale polnud võimalik ette aimata. Parem juba mitte riskida.

Hiljem oleme me lastega omavahel rääkinud sellest, et ilmselt võttis ema meid talli kaasa, sest ta üksi kartis neid loomi nii väga. Koos oli ikka julgem.

Kooliajal sai suviti postiljoni asendatud ja posti laiali kantud. Ühes kohas oli tee ääres paras noor kasevõpsik. Seal elas ka üks suur põder. Iga päev nägin teda seal mitu korda. Sõitsin rattaga ja tema pistis ikka iga saja meetri järgi oma pea võsast välja ning vahtis mind. Läksin koju ja rääkisin siis emale, et küll Turbaraba tee peal on palju põtrasid. Viis tükki vahtis mind põõsast.

Ema tegi mulle selgeks, et see oli üks ja sama loom. Ta ilmselt ei saanud kohe aru, mis elukas sa oled. Seepärast vaataski mitu korda, iga natukese aja järgi. Neil pidi olema selline komme, et vaadata mitu korda. Veel on mul meeles, kuidas kord mootoriga kooli sõites jättis selle juht oma masina seisma ja näitas meile, lastele, põllul seisvat suurt hirvepulli. Küll sel loomal olid alles suured sarved. Eemalt paistsid need nagu kasvaks puud selle pulli peas.

Seisime kõik lapsed siis seal vaguni uksel ja ainult vaatasime kuni loom edasi liikuma hakkas. Sellist asja ju iga päev ei näe. See oli nii võimas mälestus, et siiani on meeles. Nii suurte sarvedega looma pole ma ennem ega ka pärast seda kordagi näinud.

Selgituseks, et mootoriks nimetati siis kitsarööpalist vedurit, mis sõitis  paari vaguniga Turbaraba asula ja Tapa raba vahet. See vedas vagunites lapsi kooli ja töölisi rabasse tööle. See väikene rong oli minu lapsepõlves koolitee lihtsustaja. Nii sai kergema vaevaga kooli ja tagasi.

Veel on meeles üks seenel käik. Korvid olid juba täis ja hõikasin metsas oma venda. See aga ei vastanud ega vastanud. Korraga kuulsin selja taga raginat. Olin kindel, et vend tuleb ja kui ümber pöörasin, seisis seal hoopis suur põder. Püüdsin siis liikumatult paigal seista, et mitte looma ehmatada või ärritada. Tema ka jõllitas mind. Vahtisime nii üpris kaua tõtt.

Lõpuks keeras loom otsa ringi ja läks suure raginaga metsa tagasi. Meie vahe oli umbes paarkümmend meetrit. Piisav selleks, et hirm hakkaks.  Nii kaua, kui ma põdraga tõtt vaatasin, ei mõelnud ma midagi, püüdsin ainult liikumatult seista. Kui loom oli ära läinud, alles siis hakkasid mul mõtted uuesti tööle. Nüüd, tagantjärgi arvan ma, et kui see põder oleks veel ühe sammu astunud minu poole, oleks ma küll ilmselt ilma oma seenekorvita plehku pannud. Aga loom püsis õnneks paigal. Ta ju ikkagi metsloom. Ei tea kunagi ette, mismoodi ta edasi käitub.

Vend ilmus ka peale seda vahejuhtumit välja. Ta oli lahkuvat põtra näinud kaugelt. Ainult ta ei uskunud minu juttu enne, kuni  lõpuks põdra jälgi nägi. Siis vend aasis mu kallal veel. Tema arust  tuli põder mulle ütlema, et ole ometi vait ja mis sa lõugad keset metsa.

Praegusel ajal olen näinud neid loomi ainult mõne korra läbi rongiakna.

Hirvi enam ei ole vist Eestis üldse. Ma ei tea, pole neid näinud. Aga kui mina pole näinud, ei tähenda see veel, et neid enam pole. Niisuguste järeldusteni jõudsin ma siis oma mälestustega.

Põder on suur ja võimas loom. Uhke ja majesteetlik. Neid on nii väheks jäänud.  Olen ikka neid imetlenud ja hoidnud samas ka distantsi. Nii võimast looma ei tohi ju ärritada. Niisugused mälestused siis tulid meelde, kui lugesin Facebookist hommikul seda lugu põdra rünnaku kohta. Püüdsin siin oma lugusid teiega jagada. 

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Sarnased artiklid