Eesti jõgedel on loendatud kokku üle 1000 paisu. Neist ligi 75 protsenti on kaladele ületamatud ning umbes 40 protsenti mõjutavad oluliselt kalastiku, põhjaloomastiku ja taimestiku seisundit. Jõgedele ehitatud (rajatud) paisud on kaladele ja vee-elustikule ületamatuks takistuseks, mis ei lase erinevatel liikidel pääseda koelmualadele ja teistele elupaikadele ning halvendavad seeläbi jõgede seisundit. Lisaks avaldavad paisud negatiivset mõju tervele jõe ökosüsteemile, seal elutsevatele liikidele ning jõe füüsikalis-keemilistele parameetritele.

Paisude mõjud

Paisude mõju kaladele

Kalade vaba ränne tagab pääsu kudealadele, toitumise, talvitumise, populatsioonide taastumise ja püsimise.

Paisude tõttu on kalad, nende elupaigad ja toitumisalad üksteisest isoleeritud. See mõjutab nende kasvukiirust, toitumis- ning rändevõimalusi.

Paisude tõttu on lõhele ja siirdesiiale kättesaamatu kuni 90 protsenti, meriforellile ja vimmale kuni 75 protsenti ning jõesilmule ca 50 protsenti potentsiaalsetest sigimisaladest (Rein Järvekülg). Paisude näol on tegemist nendele liikidele üheks olulisemaks arvukust pärssivaks teguriks.

Paisu mõju lõhele

Suure osa oma elust veedab lõhe meres, kuid kudema tuleb jõgedesse, enamasti sünnijõgedesse.

Jões sobivad kudemiseks kiirevoolulised (mitte alla 0,5 m/s) kruusase põhjaga alad – kärestikud. Paraku on olukord Eesti lõhejõgedes nukker ning vaid üks lõhejõgi – Keila jõgi – on selleks soodsas seisus. Viimastel aastatel on tehtud edusamme ka Pirita jõel, kus jõkke kudema tõusvate kalade arv on märgatavalt tõusnud. Samuti on KKI ja EKS-i vabatahtlike koostööl tagatud lõhejõgede püügikeeluajal intensiivne valve, mis tagab jõkke tõusnud kalade eduka kudemise. Lisaks on aastatega paranenud olukord Selja jões, mis on üks vähestest Soome lahe lõhejõgedest, mille alamjooksul ei ole olnud püsivaid rändetakistusi.

Lõhejõgesid on Eestis kokku 10, millest üheksa (Vasalemma, Pirita, Jägala, Valgejõgi, Loobu, Selja, Kunda, Purtse ja Narva) suubuvad Soome lahte ning Pärnu jõgi Liivi lahte.

Enamikel meie tähtsatest lõhejõgedest eksisteerivad inimese poolt erinevatel eesmärkidel ehitatud paisud, mis on lisaks lõhele takistuseks ka teistele siirdekaladele, nt meriforell (Salmo trutta) ja angerjas (Anguilla anguilla).

Paisu mõju lõhepopulatsioonile Jägala jõe näitel

Jägala jõgi on suure potentsiaaliga lõhejõgi, asetsedes Soome lahe lõhejõgede pingereas Kunda ja Valgejõe järel kolmandal kohal. Jägala jõgi on oma võimaliku ca 5 km pikkuse (hetkel avatud ainult 1,3 km) potentsiaalse kudealaga (hinnatud laskujat/ km kohta) poolest terves Eestis teisel kohal (Keila jõe järel).  Jägala jõe potentsiaaliks hinnatakse 8500-12600 laskujat ehk ca 1200-1800 täiskasvanud lõhet. Eesti Soome lahe lõhekvoodiks on 2017. aastal 1075 lõhet. Seega ainuüksi Jägala jõgi võiks anda rohkem lõhet kui terve meie aasta kvoot. Kvoot on aga üldise arvukuse tõttu madal. Lisaks lõhele suureneks ka forelli ja jõesilmu arvukuse kasv.

Hüdroenergiajaamade mõju kaladele

Mõnel Eesti jõel kahjustavad kudealasid aga hüdroenergiajaamad (paisud).

Pikaajaline hüdroenergia tootmine jõgedel tähendab jõgede elustikurühmade jaoks pöördumatuid muutusi.

Veehulga ebaregulaarne liikumine hukutab kalad, noorjärgud ja marjad

Selleks, et Eesti tingimustes hüdroelektrijaamast rohkem võimsust saada ning teoorias rohkem kasu teenida, koguvad hüdroelektrijaamade operaatorid tihti veevaesel ajal paisu taha vett. See tähendab, et tsükliliselt jääb jõgi paisust allavoolu täiesti või osaliselt kuivaks ning hiljem lastakse kogutud vesi korraga läbi turbiinide.

Selline suuremahuline veehulkade muutus mõjub väga karmilt paisust allavoolu elavatele kaladele, noorjärkudele ning tervele jõe ökosüsteemile. Vee ebaregulaarse kogumise tõttu jäävad allavoolu asuvad koelmud osaliselt või vahel täiesti kuivaks ning sügisel viljastatud mari hukkub. Lõhe ja meriforell koevad sügisel ning vastsed kooruvad alles aprillis, mis on väga pikk aeg, mil jões peaks olema tagatud looduslik veehulk.

Kalad satuvad turbiinidesse

Teine hüdroenergiajaamadega ning elektrienergia tootmisega kaasnev negatiivne mõju avaldub kalade allavoolurände ohtlikkusel. Kaladele on hüdroelektrijaamade juures allavoolu rändamisel reaalseks ohuks sattumine turbiinidesse. Seadus näeb ette, et turbiinide ette peab olema paigaldatud võre, mille avade laius ei ületaks 25 mm. Selline võrestik peab kinni vaid päris suuri kalu, kuid  mitte  suurt osa laskuval rändel olevaid kalade noorjärke. Erinevad kalaliigid laskuvad erinevas suuruses, sellist võre parameetrit mis sobiks enamikele kalaliikidele on keeruline leida.

Turbiinidest tulenev suremus Sillaoru HEJ näitel

Sillaoru HEJ juures läbiviidud katse näitas, et hoolimata kõigist vee erikasutusloa tingimuste täitmisest (võre turbiinide ees ning õige vooluhulk kalapääsus) valis 25 protsenti laskuvatest lõhesmoltidest allarändeks HEJ turbiinid. Turbiine läbinud kaladest suri koheselt 33 protsenti ning neile lisaks 7,5 protsenti nädala aja jooksul. Tegelik suremus on veelgi kõrgem, sest mitmed vigastused nt soomustele tekkinud kahjustused, võivad kaladele hukatuslikuks osutuda hiljem, sest siirdekalad liiguvad laskuval rändel magedast veest soolasesse vette, mis põhjustab kaladele lisastressi.

Üleujutus matab enda alla kõrge kvaliteediga elupaigad ehk kärestikud

Hüdroenergiajaamad on rajatud tavaliselt jõgede kõige suurema languga lõikudele, mis omakorda tähendab, et paisu taha tekib suur üleujutusala. Lõhe ja meriforelli kudemine ebaõnnestub täielikult, kui jõelises ökosüsteemis on inimese tegevuse tõttu kadunud kruusased/kivised kärestikud ning koelmualad. Suurest kõrguste vahest tingituna on HEJ juurde keerulisem ehitada ka töötavat kalapääsu.

Praktika on näidanud, et kalad eelistavad ning kasutavad üles- ja allavoolu rändeks pigem looduslikke kalapääse. Tehiskalapääsud on üldiselt ebaefektiivsemad – nende läbitavus on erinevate kalaliikide puhul selektiivne ning tehiskalapääsu on kaladel raskem ülesse leida. Tehiskalapääse on raskem projekteerida ning võrreldes loodusliku kalapääsuga vajavad tehiskalapääsud tulevikus rohkem regulaarset hooldust.

Paisud eestis

Paisude mõju ökosüsteemile

Paisjärv kujutab endast mineraalse ja orgaanilise hõljumi kogujat. See tähendab, et suurenev setete kogus paisjärves tõstab toiteainete kogust ning paisjärve toitelisus kasvab. Toitelisuse kasv omakorda toob kaasa koosseisu muutused flooras ja faunas ning jõeline elupaik ning selle ökosüsteemile iseloomulik elustik muutub või hävineb sootuks.

Paisjärvedest allavoolu asuvad jõelised elupaigad on omakorda mõjutatud ka allavoolu kanduvatest setetest. Paisukehade rekonstrueerimise või paisjärve veetaseme alandamise käigus kandub paisjärve kogunenud sete allavoolu. Suurtes kogustes sette allavoolu laskmine kahjustab jõe elupaikasid, mattes enda alla kruusased lõheliste koelmud, sügisel koetud marja ning kärestikulised elupaigad. Mõju võib olla olenevalt setete kogusest väga pikaajaline – jõe isepuhastusvõime taastab eelneva olukorra vahel alles mitme aasta pärast.

Paisude mõju vee temperatuurile

Vee aeglane vool paisjärves toob kaasa muutusi vee temperatuuris. Aeglase vooluga paisjärves soojeneb vesi kiiremini kui loomupäraselt jões voolav vesi. Tihti pole paisjärvede kaldal „rekreatiivsete“ väärtuste ekspluateerimise tõttu varjuna toimivat puu- ning põõsarinnet. soojenev vesi voolab üle paisukeha ning allavoolu jäävas looduslikus jõesängis muutub vee temperatuur ebaharilikult kõrgeks.

Kõrge vee temperatuur pole aga sobilik mitmetele kalaliikidele näiteks nagu lõhele, meriforellile ning harjusele (Thymallus thymallus), kes vajavad normaalseks elutegevuseks alla 20 C ° hapnikurikast vett. Temperatuuri tõusu tõttu muutub veekogus kalastiku liigiline koosseis, kus lõhelised asenduvad enamasti karpkalalastega ning röövkaladest lisanduvad ahven (Perca fluviatilis) ning haug (Esox lucios).

Setted

Paisjärvedest allavoolu asuvad jõelised elupaigad on omakorda mõjutatud ka allavoolu kanduvatest setetest.

Paise, mis koguvad enda taha suurtes kogustes setteid, on tihtipeale vaja rekonstrueerida või parandada ning selleks on vaja alandada paisjärves veetaset. Tihti on selliseks rekonstrueerimise põhjuseks just eelnevalt kirjeldatud sette eemaldamise kõrge tööhind. Selline paisude rekonstrueerimine ning paisutustaseme kiire alandamine toob kaasa paisu taha kogunenud setete kandumise allavoolu. Selline korraga ning suurtes kogustes sette allavoolu laskmine kahjustab jõe elupaikasid, mattes enda alla kruusased lõheliste koelmud, sügisel koetud marja ning kärestikulised elupaigad.

Mõju võib olla olenevalt setete kogusest väga pikaajaline – jõe isepuhastusvõime taastab eelneva olukorra vahel alles mitme aasta pärast. See võib tähendada, et lõheliste kudemine ebaõnnestub mitmel aastal järjest erinevate koosmõjude tulemustel ning üks jõgi jääb mitmetest lõheliste põlvkondadest ilma.

Paisjärvede hooldamine

Selleks, et paisjärvi aegajalt „tervendada“ või selle antropogeense veekogu esteetilist välimust tõsta või hoida, on vaja paisjärvedest eemaldada sinna kogunenud sete (muda). Paisjärvede omanikel või haldajatel puuduvad pahatihti setete eemaldamiseks vajalikud vahendid, sest setete eemaldamine veekogudest on küllaltki kallis ning tehniliselt keerukas ettevõtmine.

Näitena võib tuua, et 1 m3 sette (muda) eemaldamine veekogust võib maksma minna suurusjärgus 5-10 eurot. Seega võib väita, et väiksemas paisjärves, kus sette maht võib ulatuda kuni 10 000 m3-ni, lähevad puhtalt sette eemaldamise tööd maksma juba 100 000 €. Suuremate tööde puhul võivad sette mahud kerkida ka 100 000 m3-ni, mis teeb küll ühikuhinna odavamaks, kuid paisjärve omanikke suurest kulutusest ei päästa.

Osaline sette eemaldamine paisjärvedest võib olla lühikeses ajaskaalas küll positiivsete tulemustega ning odavam, kuid pikemas perspektiivis paisjärve toitelisusele suhteliselt väikese mõjuga töö. Samuti on pidevalt väidetud paisjärvede poolt ja vastu aruteludel, et paisjärved on olulised ning kriitilise tähtsusega veevõtukohad Päästeametile, mis võimaldavad suuremate tulekahjude korral vett võtta otse paisjärvest. Kuigi eelmisel sajandil olid paisjärved tõesti vajalikud veevõtukohtadena, siis tänapäeval kasutatav tehnika ning taristu võimaldavad vett võtta ka otse jõest, kui on tagatud ligipääs operatiivsõidukitele.

Sarnased artiklid