Aastaid tagasi, ühel septembrikuu alguspäevadest, kui läksin poodi, oli kõnniteel mu jala ees järsku mingi tõuk või vastne. See tegelane ei kavatsenudki teelt kõrvale minna ja liikus piki kõnniteed vapralt edasi. Koukisin kotist oma fotoka välja ja jäädvustasin siis selle ussikese pildile.

Tol ajal polnud mul nutimobiiltelefoni ja kuid alati oli pisike fotokas kotis. Oma koogutamisega äratasin möödujates huvi ja nad tulid küsima, et mida ma teen. Kasutasin juhust ja palusin tikutoosi. Panin selle võrdluseks asfaldile tolle tõugu kõrvale. Peale pildistamist tagastasin topsi ja tänasin abi eest ning läksin ise edasi. Teised uudishimulikud jäid veel sinna vastset imetlema.

Kodus sai pildi järgi ära määratud, keda ma seal kõnniteel siis nägin. Mul ei tulnudki kaua otsida raamatutest ja internetist. Tegu oli pajumailase vastsega. Sai siis ennast harida ja lugeda internetist nii palju, kui leidsin. Olevus, kelle leidsin, osutus eluviisilt päris huvitavaks. Ei teadnud seda infot varem.

Tuleb välja, et emaliblikas valib munemiseks mõne juba kõdunema hakanud puu. Pajumailase vastne on väga suur röövik, kes uuristab puu sisse kuni 2 cm läbimõõduga käike. Muide, see vastne nukkub alles 2-4 aasta pärast, seniks toitub ja talvitub ta puu sees. Ta võib kasvada kuni 10 cm pikkuseks.  Tikutoos oli 5 cm pikkune ja röövik minu pildil oli umbes 1 cm jagu pikem topsist. Ju siis on tal veel kasvuruumi.

Miks ta aga mööda asfalti sibas, tundus, et jääbki mulle saladuseks. Siis sattus ette üks Mati Martini artikkel. Eesti Loodus 2006.06.”Pajulembelised putukad.”  Selles on vastus, miks pajumailase vastsed võtavad ette jalgsirännakuid. Tuleb välja, et pajumailase röövikud otsivad suve teisel poolel nukkumiskohta ja siis võib neid sageli näha ka maapinnal. Ju nii oli ka ilmselt selle isendiga, keda mina kohtasin.

Läks mööda hulga aastaid. Nägin igasuguseid tõuke ja ussikesi, kuid pajumailast ei õnnestunud mul kaua aega enam näha. Siis aga paar suve tagasi kohtasin teda meie alevis.

Olin just sugulase pool ja tulin tema uksest välja ning seal ta oli, otse trepi peal. Paar astet maast kõrgemal kohe. Kuidas ta sinna sai pole aimugi. Oleks talle seal peaaegu peale astunud. Sugulane ise istus oma tuttavatega aianurgas ja ajas seal juttu. Viisin talle näha selle tegelase, kelle ma olin tema trepi pealt üles korjanud.

Huvitav, miks täiskasvanud inimesed nähes üht täiesti ohutut liblikavastset kukuvad kiljuma nagu mõned teismelised. See on mulle lausa müstika. Ta ju ei hammusta kedagi. Samas ei kilju keegi, kui liblikat nähakse.

Liblikas on ju sama ussike, kes on ainult endale tiivad külge kasvatanud. Nii sain teada, et ka meil siin alevikus on pajumailased olemas.

Nii palju siis juttu neist. Kes pajumailaste kohta tahab juurde lugeda, saab seda teha siit.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta