Ummistunud liiklus ning kehv infrastruktuur - Mehhiko pealinn on kurikuulus selle poolest, et seal on raske jalgsi liikuda. Enter Peatónito on aktivist, kes võitleb turvalisemate tänavate eest.
Avenida Juárezi ja Eje Centrali ristmikul muutub foortuli punaseks. See on üks Mexico City rahvarohkemaid ülekäigukohti, mida kasutab umbes 9000 inimest tunnis. Täna peatab üks juht oma halli Peugeot’ täpselt ülekäigurajal, mida inimmass ületada üritab. Tema auto on nüüd terasbarjääriks neile, kes üritavad jõuda Palacio de Bellas Arteseni. Maski kandev musta riietunud mees liigub läbi rahvahulga, kõndides sihikindlalt Peugeot’ suunas. Ta musta-valgetriibuline keep, mis meenutab ülekäigurada, lehvib tema taga. Mees läheb autoni, viskab keebi üle õla ning lükkab Peugeot’ tahapoole, et ruumi teha, kirjutab Dulce Ramod Guardianis.
,,Minu nimi on Peatónito ja ma võitlen jalakäijate õiguste eest,” ütleb ta enese tutvustuseks. Juht naeratab, tagurdab vabatahtlikult ning viimaks suruvad mehed kätt. Kui jalakäijate voog ülekäigurajal toimib nagu peab, liigub Peatónito tagasi kõnniteele, kus ta ootab, kuni teda taas vaja on. Foorituli muutub roheliseks.
Alates 2012. aastast on Mexico Cityl olnud Peatónito või Jalakäijamehe-nimeline superkangelane, kes kaitseb linna jalakäijaid. Kolm aastat pärast seda, kui ta ilmus tänavatele liikluseeskirja ja valge aerosoolvärvi purgiga varustatuna, et maalida ülekäiguradasid ja kõnniteid sinna, kus neid varem ei eksisteerinud, võib Peatónito olla uhke võitude üle, mida tema ja ta transpordiõiguste eest võitlevad kaasaktivistid on saavutanud. Koos võitlevad nad selle eest, et inimesed saaksid Mehhiko pealinnas, kus on 5,5 miljonit autot, jalgsi turvalisemalt ja efektiivsemalt liikuda.
Edusammud on käegakatsutavad. Selle aasta augustis esitas Mexico City linnavalitsus uue liiklusregulatsioonide kogumi, mis hõlmab endas ka 70 km/h 50-le vähendatud piirkiirust peateedel (st aeglasematel teedel). Alandatud kiirusepiirang pole pelgalt aktivistide kapriis: pealinna tänavate ohtlikkust on võimalik mõõta. Mexico Citys lõppeb 1000st õnnetusest 52 surmaga. Terves riigis on suremus 39 hukkunut 1000 õnnetuse kohta.
Vision Zero nimelise eeskirja jõustumine on veel üks võidetud lahing. Rahvusvaheliste aktivistide poolt juba aastaid toetatud eeskirja eesmärgiks on liiklussurmade kaotamine. Nende eesmärgid: eetiline fookus kindlustamaks, et inimelu on prioriseeritud; jagatud vastutus teede plaanijate ning kes nende kasutajate vahel. Samuti tänavaohutus ja mehhanismid muutuseks.
Holland, Rootsi ja Suurbritannia on mõned teedrajavatest riikidest, mis on võtnud vastu Vision Zero (neist esimesed kaks viimase 20 aasta jooksul). Neile järgnes 12 USA linna, nende hulgas Chicago, New York, Boston, San Francisco. Mehhikos on initsiatiiv arutlusele võetud Coahuila osariigi tööstuslinnas Torreónos ning Mexico Citys. See, et praegu on Mexico City uue liikluseeskirja keskmes just jalakäijad autode asemel, on nii suuresti tänu aastatepikkusele aktivismile, mis on mõjutanud linna seisukohti liiklusturvalisuse osas.
Kuid miks on Mexico Cityl vaja superkangelast nagu Peatónito? Kui võtta arvesse, et Mexico City kätkeb endas ebapiisavat maanteede infrastruktuuri, suurimat autode hulka ning liiklusohutuskultuuri täielikku puudumist, siis ei ole üllatav, et Mexico City tänavatel leiab aset rohkem surmajuhtumeid, kui ühegi teise Mehhiko linna omadel.
Riikliku õnnetusennetuse nõukogu andmetel suri 2013. aastal Mexico Citys liiklusõnnetustes 491 jalakäijat. See on 6% kõikidest jalakäijate surmadest, mis sel aastal riigis registreeriti. Kui võrdleme seda surmajuhtumitega, mis on leidnud aset juhtide või sõidukis olnud kaasreisijatega, siis väheneb number poole võrra. Ainult 265 surmajuhtumit 2013. aastal aset leidnud liiklusõnnetustest juhtus inimestega, kes olid õnnetuse ajal kas rooli taga või autos. Maailma neljandas rahvarohkemas linnas on eluohtlik olla jalakäija.
Vaatamata tõsiasjale, et ainult kolm kümnest Mexico Citys ette võetud teekonnast läbitakse autoga, on linnavalitsus aastakümneid eelistanud ehitustööde riigihangetes investeeringuid, mis soosivad autokasutust. Linnas jalgsi liikumine võib küll statistika kohaselt olla seiklushimuliste inimeste pärusmaa, kuid Mexico City on täis inimesi, kes kasutavad vahemaade läbimiseks oma kahte jalga, põigates mööda autodest, joostes järgi bussidele, mis ei peatu seal, kus nad peaksid, ning pannes oma elu ohtu linna jalgrattasüsteemis. Kõigi nende inimeste turvalisuse eest vastutab liikluspolitsei, kuid linnas, kus ärevad juhid on kõigeks valmis, et õigel ajal oma sihtkohta jõuda, on nende võimalused on piiratud.
Mehhiko elanikke autode vähesemas kasutamises veenmine ei vähendaks mitte ainult liiklusõnnetuste arvu, vaid parandaks ka linna toimimist, vähendades näiteks suurlinnas edasi-tagasi liikumisega kaasnevat ajakulu. Kesklinna suunduv ühistransport (ohtlikult kihutavate bussilogude näol) on pungil täis reisijaid eeslinnadest. The Metro nimelist metroosüsteemi pole juba aastaid korralikult hooldatud ning see on samuti igal hommikul ohtliku piirini pungil.
Mexico Citys, nagu teistelgi linnadel maailmas, pole parkimiskohti pendelreisijatele ehk parklaid, mis võimaldavad kesklinna suunduvatel pendelreisijatel oma auto sinna jätta ning kasutada edasiseks teekonnaks ühistransporti.
Selliste väljavaadete puhul pole eriti üllatav, et inimesed valivad igapäevaseks liikumiseks auto vaatamata sellele, et sihtkohta jõudmiseks võib neil kuluda kaks kuni kolm tundi.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
