Brasiilias juba nädala pärast algavale Rio+20 konverentsile kogunevad maailma liidrid otsustavad, millist tulevikku me tahame. ÜRO esialgsest keskkonna- ja arengukonverentsist kakskümmend aastat hiljem toimuval kohtumisel keskendutakse säästva arengu ja vaesuse likvideerimise raames rohelisele majandusele, selgitab ELi keskkonnavolinik Janez Potočnik.

Miks on konverents olulise tähtsusega ning milleks meile püüdlused nn rohelise majanduse suunas? Keskkonnasäästlik majandus suurendab inimeste heaolu ja sotsiaalset võrdsust, vähendades samal ajal oluliselt keskkonnariske ja ökoloogilisi puudusi. Rohelise majanduse kasvu soodustatakse investeeringutega, mille abil vähendatakse keskkonnale ja osutatavatele keskkonnateenustele avalduvat survet, samal ajal suurendades energia- ja ressursitõhusust.

Ehk öeldes lihtsamalt ühe Aafrika diplomaadi sõnadega: see on meie ellujäämise strateegia. Roheline majandus on säästev arenguviis; inimeste ja planeedi praegust ja tulevast heaolu teeniv strateegia. Säästvat arengut ei saa olla ilma sotsiaalse võrdsuseta; kasvamine ei saa toimuda ilma majanduse jaoks oluliste loodusvarade tõhusa majandamiseta. Me vajame säästvat arengut, et saavutada heaolu paljudele – selle asemel, et kõik viletsuses vireleksid.

Alates 1992. aastast oleme teinud küll mõningaid edusamme, aga seda on ilmselgelt liiga vähe. Miljonid inimesed peavad ikka veel iga päev nälga kannatama. Kui ressursside kasutamist praegusel määral jätkata, on meil 2050. aastaks oma vajaduste täitmiseks vaja enam kui kaks planeeditäit ressursse, ning täitumata jäävad paljude inimeste ootused saavutada paremat elukvaliteeti.

Ressursside säästmatu kasutamise tõttu kannatavad meie ühiskonna vaeseimad liikmed kõige rohkem, kuna nende elu ja elatis sõltuvad otseselt veest, maapinnast, mereveest, metsast ja mullast. Säästvat arengut ohustavad uued esilekerkivad väljakutsed – alates kliimamuutusest ja suurenevast veepuudusest kuni looduskatastroofidele vastupanuvõime ning bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemi vähenemiseni.

Meil on aga olemas vahendid, et väljakutsetega toime tulla ning need võimalusteks muuta. Paljud riigid võivad võtta kasutusele tõhusad tehnoloogiad ja süsteemid, mis võimaldavad neil kasutada oma ressursse (metsad, bioloogiline mitmekesisus, maapind ja mineraalid) viisil, mis on jätkusuutlik ning võimeline toetama tarbimise suurenemist. Hinnanguliselt 70–85 % loodusvarade tootlikkuse suurendamise võimalustest asub arengumaades. Riikidest, kes õpivad oma looduslikku kapitali kasutama arukal ja säästval viisil, saavad homsed võidumehed. Vastavalt Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni aruandele saaks rohelisele majandusele üleminekuga luua järgmise kahekümne aasta jooksul kogu maailmas 15–60 miljonit täiendavat töökohta, millega päästetaks vaesusest kümneid miljoneid töötajaid.

Seepärast jätkab Euroopa Liit võitlust, et Rio+20 saavutaks sisukaid ja kaugeleulatuvaid tulemusi. Me tahame alustada midagi pöördumatut, millel on vahetu mõju inimeste elule. Lõppkokkuvõttes räägib see konverents ju inimestest, meist ja meie tulevikust. Oleme soovitanud seada sihte ja eesmärke, mis on seotud rohelise majanduse aluseks olevate esmatähtsate loodusvaradega: vesi, ookeanid, maa ning ökosüsteemid, metsad ja säästev energia ning ressursitõhusus, sealhulgas jäätmevaldkond. Kõnealused eesmärgid on üliolulised säästva majanduskasvu jaoks ning lahutamatult seotud toiduainetega kindlustatuse, vaesuse vähendamise ja sotsiaalse arenguga. Seatud eesmärkide alusel innustatakse erasektorit investeerima, hoogustatakse tehnoloogilist innovatsiooni ning luuakse uusi töökohti. Rio de Janeiro konverentsi üks soovitud tulemusi on, et kõik suured börsiettevõtted kajastaksid oma iga-aastases aruandluses jätkusuutlikkuse teemat või siis põhjendaksid, miks nad seda ei tee. Maailmapank on juba käivitanud huvitava algatuse, mille puhul ettevõtete statistika hõlmaks loodusliku kapitali arvestust. Sellest võiks saada looduskapitali ja jätkusuutlikkust väärtustava uue ajastu algus. Selge on aga ka see, et kui kõik kaasa ei löö, jäävad muutused toimumata. Mitte üksnes poliitikuid ei ole vaja veenda – meil on vaja, et kaasa lööksid ka ettevõtjad, kodanikuühiskond ja üksikisikud.

Kuigi paljud riigid on täna paremas olukorras kui kakskümmend aastat tagasi, vajavad maailma vaeseimad ikkagi abi, et neil oleks juurdepääs haridusele, sobivale taristule ja oskustele. Seepärast on EL jätkuvalt suurim abiandja maailmas. 2011. aastal andsime arenguabi 53 miljardit eurot – see moodustab üle poole kogu maailmas antud abist. Ja seepärast tahame oma lubadustest kinni pidada. Hoolimata praegusest majanduskriisist kinnitasid ELi liikmesriigid hiljuti taas oma valmisolekut anda 2015. aastaks olulise tähtsusega täiendavat arenguabi, mis hõlmab ka Rio de Janeiro konverentsi tulemustega seotud projekte. 

Nii et millist tulevikku me siis tahame? Sellele küsimusele andis vastuse võistluse „Soovitud tulevikuvisioon” võitja, 17-aastane Brittany Trilford Uus-Meremaalt, kes pöördub Rio de Janeiro konverentsi osalejate poole: „Ausalt öeldes oleksin õnnelik, kui mul lihtsalt oleks tulevik. Et see oleks kindel. Praegu see nii ei ole.” Siin ei ole kõne all üksnes Brittany põlvkonna ja tulevaste põlvkondade tulevik. Jutt on ka meist, meie endi tulevikust, mis pannakse kaalule, kui me ei tule toime selliste probleemide lahendamisega, mis on seotud taastumatute varude, jätkusuutmatu arengu ja ulatusliku vaesusega. Ärge jätke kasutamata võimalust ise valida oma tulevikku – praegu saame seda veel teha.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta