Talvine armastus, mis talvearmastuseks ümber sündis, viis mind ja Merlet lumehangede maale, Pariisi külatanumale.

Talvekülmas armastust leida, oli minu jaoks suur asi ja läksimegi üheskoos huvireisile. Ammuloetud Raimond Kaugveri romaan „Pariisi lõbusad naised“ pani meid otsima seda paika, kus romaani tegevus tegelikkuses aset leidis.

Ussisoo bussipeatusest, oosi algusest ja suurest kasest märgusõnad olidki need, mida leida soovisime. Päev valgel maal mööduski otsides neid märke, millest raamat kirjutas.

Oosialguse me leidsime ja suure kase samuti. Ussisoo bussipeatust aga mitte ja õhtuks me ei saanudki aru, kas leidsime õige paiga ülesse või mitte. Pariisist tagasiteel arutlesime raamatu üle ja kui see sai tehtud, tundsin, et olen armunud.

Otsijad lumehangedes olid saanud targemaks. Et otsides midagi või kedagi tulebki armastus külla ja meiega juhtus see Pariisi külas.

Kaugveri romaanis on taga lõpus vihje romaani sündmuspaigale, Pariisile endale. Ja lõbusad naised ongi seal peategelased, kes mindki armastuse hingemaadel edasi aitasid , et just selles talves ja selles külas end armununa tundsin. Ühe lõbusa naisega Pariisis olla, on vihje talvearmastusele.

Sellele, milles ma lõpuks meheks sündisin ja kus peale pikemat vaheaega jälle romaani lugesin. Nii seda, mis raamatukaante vahel kui ka seda, mis lumehangedes ronides minu põue tuli.

Pariisi, 2000.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid