Õhtutaevas keerlev kuldnokaparv naelutab pilgu taevasse – see parv on kui suur elusorganism, mis samaaegselt püsib ühes kohas ja muudab pidevalt kuju. Inglise keeles on parvlemise kohta kasutusel eritermin murmuration, mis tuleneb lindude tiivalöökide plaginast - sahinast. Eestis selliseid parvi siiski kuigi sageli ei näe, pigem kohtab meil suuri kuldnokaparvi, kes liiguvad punktist A punkti B, kuid kuldnoka talvitamisaladel Kesk - Euroopas ja Ühendkuningriigis võib sageli näha korraga lendlemas sadu tuhandeid, harva ka miljoneid linde. Parvlemine ei ole aga omane ainult lindudele, seda teevad ka paljud kalad, putukad ja imetajad.

Kuid miks linnud parve kogunevad ja kuidas suudavad nad parves lennata teineteisega kokku põrkamata? Viimast on teadlased uurinud üsna põhjalikult – jälginud parvi, arvutanud, simuleerinud ja mudeldanud lindude liikumist – ja saanud teada, et parves tuleb linnul silm peal hoida kuuel - seitsmel vahetult enda kõrval lendaval kaaslasel ja reageerima just nende käitumisele, mitte jälgima kogu parve liikumist.

Kuldnokkade parvlemisele on välja pakutud mitmeid selgitusi, näiteks turvalisust ehk nn lahustumisefekti – ühe linnu tõenäosus ellu jääda on seda suurem mida suurem on parv ehk mida rohkem, seda turvalisem. Lisaks on suurest parvest kiskjal (reeglina röövlinnul) raskem sihtmärk välja valida ja sellele keskenduda, sest pidev parve suuna ja kuju muutumine lööb kiskjal piltlikult öeldes silme eest kirjuks. Kuid on ka arvatud, et parvlemine aitab säästa energiat, sest sageli laskuvad pärast parvlemist kuldnokad ööbima kas roostikku, puulatvadesse, ehitistele või mujale, kus suur hulk linde loovad endale soodsa mikrokliima ja vähendavad nii öist energiakulu.

Just neile kahele oletusele otsiti kinnitust uuringus, kus analüüsiti harrastusteadlaste poolt teada antud üle 3000 kuldnoka parvlemise vaatlust 23 riigist (valdavalt siiski Suurbritanniast). Vaatlejatel paluti hinnata parve suurust, parvlemise vältust, registreerida elupaik ja kiskja kohalolu. Lisades vaatlustele temperatuuriandmed, oli võimalik teada saada, kas tegu on mikrokliima loomisega või kisklusvastase käitumisega.

Kuldnokaparved kasvasid oktoobrist veebruari alguseni, seejärel jäid kuni märsi lõpuni üha väiksemaks. Keskmiselt oli parves veidi üle 30 000 linnu (suurim parv koosnes 750 000 linnust) ja parvlemine vältas UK-s 26 minutit – oluliselt kauem kui mujal Euroopas (18 minutit) või USA-s ja Kanadas (16 minutit). Parvlemine vältas kauem sügise alguses ja kevade arenedes, kuid see on ilmselt tingitud päeva pikkusest.

Elupaik aga parvlemist ei mõjutanud. 61% UK parvlemistest toimus maapiirkonnas, 19% äärelinnades ja 19% linnas ning lõppesid maandumisega puulatvades, hekkides, roostikus või ehitistel. 29,6% juhul nähti parvede lähistel röövlindu (kas raudkulli (Accipiter nisus), hiireviud (Buteo buteo), roo-loorkulli (Circus aeruginosus), välja-loorkulli (Circus cyaneus), rabapistrikut (Falco peregrinus)), kelle kohalolul olid parved oluliselt suuremad ja parvlemine kestis kauem ning just siis, kui röövlind ründas parve. Röövlinnu kohalolul lõppes parvlemine ka oluliselt sagedamini parve laskumisega pigem ööbimiskohta, kui lihtsa hajumisega.

Jahe ilm lühendas aga parvlemise vältust, kuid temperatuuri mõju oli parvlemisele märksa väiksem kui päevapikkusel. Autorid möönavad, et kuigi harrastusteadlaste andmestikku tuleb suhtuda kriitiliselt (paljud vaatlused heideti kõrvale nende tõepärasuses kaheldes) ja andmete analüüs oli üsna lihtsakoeline, võib nende põhjal siiski järeldada, et kuldnokkade õhtune parvlemine on eelkõige kisklusvastane kohastumus, mitte aga suure hulga liigikaaslaste ligimeelitamine soojema ööbimispaiga loomiseks.

Lisaks eelmainitule on teada, et sotsiaalne isolatsioon halvendab kuldnoka tervist, parves aga tugevnevad liigikaaslaste vahel positiivsed sidemed ja tervis paraneb – need muutused on jälgitavad kuldnoka ajus toimuvates neurobioloogilistes ja biokeemilistes protsessides.

Goodenough AE, Little N, Carpenter WS, Hart AG (2017). Birds of a feather flock together: Insights into starling murmuration behaviour revealed using citizen science. PLoS ONE 12(6): e0179277. doi.org/10.1371/journal.pone.0179277

Riters LV, Kelm-Nelson CA, Spool JA (2019). Why Do Birds Flock? A Role for Opioids in the Reinforcement of Gregarious Social Interactions. Frontiers in Physiology 10: 421. doi.org/10.3389/fphys.2019.00421

Lugu on pärit Aasta linnu teadusuudiste lehelt, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta