See, mida Minu Eesti vaistlikult püüdis järgida – mitte üles lõõtsutada
hirmu - see on hea. Kalevipoegki valvab käppapidi põrguväravas, et
Vanatühi välja ei pääseks. Ent ees seisab järgmine samm – hirmust
läbiminek.

Raha

Pankur vallutab maailma raha abil, seda riikidele ja kodanikele laenates ja selle koguseid turul valitsedes. Aga kes pakub RAHALE katust?

Hirm

Ring on täis. Kuidas sellest nõiaringist välja pääseda? Jah, just – vaadates silma hirmule. See pole kerge. Ebaturvaline keskkond põhjustab stressi ja depressiooni, muutes meid jõuetuks ja juhmiks. Hirm osutub meist palju suuremaks nagu SEITSMEPEALINE LOHE, kel – kui üks pea suure vaevaga maha raiutud – kasvab sealsamas asemele kolm uut. Lohe võitmiseks, nagu teada, on vaja VÕLUMÕÕKA või KULDKUULI.

Mis see on?

Ja siin peitub veel suurem saladus, kui on seda RAHA. Raha on väetisuse käibevahend – mida suurem raha (külaraha>>> linnaraha>>> riigiraha>>> euroraha>>> maailmaraha), seda suurem HIRM ja sügavam jõuetus. Kõik vägi on rahas ja sellega seotud võimus – inimeste endi arvelt.

Kuidas saada vägi, mille raha meilt röövinud, tagasi endasse? Siin on kaks võimalust. Esiteks – luua majanduslikult turvalised oaasid – mida tänases maailmas sünnibki kui seeni pärast vihma kõigi oma ökökülade, omaraha jms-ga. Teiseks – pühenduda isiklikule eneseväestamisele.

Aga mõelgem nüüd, milline võiks olla nende kahe sünergiline efekt? Majanduslik turvalisus säästaks vähemalt poole sellest tulenevale hirmule kuluvast elujõust. Ja me saaksime organismi praeguselt kaitserežiimilt („Ründa või põgene!”) minna üle kasvurežiimile – kus meie loovus saaks avaneda ja igaühe anded ning võimed ilmneda. Hirmunud inimene ei näe uusi võimalusi, mistõttu klammerdubki ta vana külge. Kui aga kokku saavad oma loovusse ärganud inimesed, sünnib sellest sümbioosist sünergia, milles ilmutuvad uued lahendused kõigis valdkonnis – tehnikas, majanduses, kultuuris, vaimuelus. Soolasambaks kangestunud maailm nihkuks paigast. Küllap see ongi too ennustatud „kvanthüpe” inimkonna arengus, mis nüüd lihtsalt „maabuma”, tegelikustuma hakkab.

Tõsi, hirmuvabasid oaase „Võitja võtab kõik!”-keskkonnas pole just kerge rajada, ja ometigi on selleski juba mitmel pool õnnestutud. Eneseväestamine tundub ses mõttes hoopis lihtsam ja kiirem tee (milles ei puudu ka omad ohud). Tulemused võivad ilmneda juba mõne vähese nädalaga, ja koos sellega otsekui nõiaväel hakata avanema uksed uutele võimalustele. Siis me ainult näiliselt tegeleme „oma naba vahtimisega” (aga just naba taha on koondunud meie baaselujõu „kristall”), tegelikult aga sotsialiseerume hoogsalt. Me taipame korraga, et egoism on tegelikult väetisuse tunnus. Ego, üles kihutatud negatiivsetest emotsioonidest, on sunnitud kõikjalt „saama” (sh isegi seksuaalselt); kui aga meis hakkab küllaga „üle voolama”, vabaneme tasapisi sellest frustratsioonist, nii et isegi „lapsepõlvetraumad” (mis hiljemalt alates „keskea kriisist” endast teravamalt märku annavad) ei ulatu enam meieni. Järjest vähem on vaja pingutada, et asjad sujuks. Ja me leiame kümneid, sadu, tuhandeid inimesi, kes meiega selles innukalt ühinevad.

Siis ametnik ei pea enam kartma kodanikku – ega kodanik ametnikku. Kodanik ei pea kartma ka ettevõtjat ega ettevõtja – pankurit. Ja pankur ei pea enam kartma… oma HIRMU.

Oletame, et kuskile rajatakse omamajanduslik „ökokülade võrgustik”, mis tuleb ise lahedalt toime (umbes nagu Ašoke-kommuun Tais). Neil on omast käest toit, energia, haridus (koolid-lasteaiad), arstiabi jms. Kuna kõik tehakse sümbiootiliselt, SUURE PERENA, ei ole sellest võrgustikust erilist maksumaksjat (nagu nt USA põliselanike võrgustikestki), mistõttu loomulikult vaatab ametnikkond sellele viltu – võimalik, et püüab seda kuidagi isegi „korrale kutsuda”, toetudes võimalikult „kinnikruvitud” suurmajandusseadustele. Kuid ajapikku märkab iga inimene uue elumudeli omanäolist võlu. Ühel päeval võib tekkida ootamatu küsimus: „Aga miks mitte ühineda hoopiski selle elukorraldusega? Keskkonnaga, kus polegi hirmu ja kus ometigi kõik vajalik on olemas. Milleks hakata plantaatoriks, kui saab rahulikult banaanipuu all päikest ja tähti imetleda?“ Võib-olla peavad paljud selle küsimuse sünniks endas „ära ootama” täieliku kaose looduses, majanduses, inimeses (R.D. Kaplan „Tulekul on anarhia”?), aga ma usun, et enamus taipab seda juba ammu enne VIIMSET PÄEVA.

Teiseks – mõelgem lastele, kes võrsuvad sellises turvalises (ka vaimselt) õhkkonnas – ühe-kahe põlvega on meil korraga Uus Inimkond! Sest geenid, nagu tõdeb „uus bioloogia”, „ei määra midagi”…Keskkond määrab. Rajagem keskkond, kus inimpotentsiaal saab igaühes ärgata. Jõuetus asendub väega, taipamatus loovusega, „igaüks enda eest!” – kooperatsiooniga. Inimestes saab hakata ilmnema terviklus – nagu Looduseski, mis taastab oma neitsiliku puhtuse.

Võib-olla me ei näe seda veel nii selgelt, üksikasjus, aga me tunnetame, et on aeg „parandada” hirmunud, katkist, väetit, ent siiski lootusrikast inimmeelt…

Seda enam, kui meid toetab ka eluslooduse põhiseadus: elu, sh teadvus areneb iseeneslikult suurema korrastatuse, negentroopia poole. See tähendab, et iga uus, evolutsiooniliselt kõrgem eeskuju on kütkestavam kui vana ja aegunud mall.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta