Kuigi pensioniturule tulid indeksfondid maailmas esmakordselt 70-ndatel, siis Eesti pensioniturul on indeksfond suhteliselt uus mõiste. Indeksfondidest räägitakse tihti kui lihtsamaist võimalusest riske hajutatult aktsiatesse investeerida, kuid päris igapäevane tarbekaup see siiski ei ole ja nagu iga investeering nõuab tingimustega tutvumist, kirjutab Swedbanki Roburi fondihaldur Pertti Rahnel.

Indeksifondid on maailma pensioniturul olnud ligi pool sajandit

 

Maailmas said indeksfondid massilisemalt levinumateks tänu Vanguard grupile, mille asutas John Bogle 1974. aastal. Ehkki grupi fondid polnud esimesed indeksfondid, oli Vanguardil oluline teene nende populaarseks saamisel. Selle tulemusel ollakse veel tänagi maailma suuruselt kolmas fondihaldusettevõte, kui globaalselt läheneb indeksifondidesse investeeritud varade maht nüüdseks 20 triljonile USA dollarile.

Indekseeritud varade mahu kiirele tõusule on viimastel aastatel kaasa aidanud veel börsil kaubeldavate fondide (exchange traded fund, lühendatult ETF) populaarsuse plahvatuslik kasv. 90-ndatel Kanadast alguse saanud finantsinnovatsioon muutis indeksfondidesse investeerimise aktsiate soetamisega sama lihtsaks. Seetõttu on ka investorite valik erinevate fondide vahel muljetavaldav, näiteks selle aasta mai seisuga oli Euroopa väärtpaberibörsidel noteeritud umbes 3500 kaubeldavat fondi.

Eesti pensionituru väiksuse tõttu sellise hulga indeksfondide endale selgeks tegemisega kohalikud investeerijad muidugi tegelema ei pea ning siinsed fondid on võimalik kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Lisaks sellele on meie pensioniturul soetatavad indeksfondid ka võrdlemisi noored, esimesed neist loodi kuus aastat tagasi.

 

Indeksfondid jälgivad aktsiaturu üldisi liikumisi

 

Üldine termin indeksfond tähendab traditsiooniliselt seda, et fond valib ühe indeksi, näiteks USA suurettevõtete aktsiad või Standard & Poors 500, ning fondijuht investeerib fondi varad täpselt indeksi osakaalude järgi. Fondis ei toimu aktiivset aktsiate valikut. Fondihaldur ei saa näiteks majanduslanguse ning eratarbimise nõrkuse hirmus müüa fondist ära autotööstuse aktsiaid. Instrumentide osakaal fondis muutub ainult nende turuväärtuse muutuse tõttu. 

Näiteks Swedbanki Pensionifond indeks 1990-99 sündinutele järgib maailma arenenud tööstusriikide aktsiaindeksit. Ettevõtte osakaal indeksis sõltub sellest, kui suur on ettevõtte turuväärtus võrreldes kõikide indeksisse kuuluvate ettevõtete turuväärtusega. Seal on fondi poolt järgitud indeksis suurima turuväärtusega ettevõtteks Apple, mille osakaal on ligi 5%. Nii investeerib ka fond ligi 5% Apple’i aktsiatesse. Järgneb Microsoft, mille osakaal on nii indeksis kui fondis ca 3,5%. Jne jne. Sellest tulenevalt eeldab indeksfondi investor, et aktsiaturu hinnad on enam-vähem õiged ja õiglased ning pole mõtet üritada turgu n-ö üle kavaldada.

Enamus indeksfonde Eestis on fondifondid ehk fondid, mis investeerivad omakorda indeksfondidesse. See tuleneb taaskord Eesti väiksusest ning samuti piirangutest erinevatele turgudele investeerimisel. Globaalse indeksi järgimine otseinvesteeringutega eeldab võimekust investeerida kümnetele turgudele, sh üsna eksootilistele turgudele. Meie pensionituru mahtude juures ei ole see tihti mõttekas. Swedbanki Pensionifond indeks 1990-99 sündinutele on siin erandiks – fond investeerib otse arenenud turgude aktsiatesse – portfellist leiab nii USA, Euroopa Liidu, aga ka näiteks Singapuris, Hong Kongis või Austraalias noteeritud ettevõtete aktsiaid. Kliendi jaoks teeb see aga fondivalitsemise veelgi läbipaistvamaks – kliendil on soovi korral võimalik igakuistest investeeringute aruannetest täpselt vaadata, millistesse aktsiatesse ning regioonidesse fond investeerib.

 

Indeksil ja indeksil on vahe

 

Indeksfondi valides on oluline viia end kurssi fondi investeerimispoliitikaga ning uurida, millist indeksit indeksfond järgib ehk kuhu investeerib. Eesti teise samba pensioniturult saab valida indeksfondide vahel, mis investeerivad ainult aktsiatesse, aga leiab ka ühe fondi, mis investeerib ainult võlakirjadesse.

Eesti pensioniturul tuleb seejuures jälgida seda, et isegi 100% aktsiatesse investeerivate fondide vahel on suured erinevused, mis kajastuvad loomulikult ka tootluses. Turu parima ehk praeguse seisuga Swedbanki pakutava indeksfondi ning halvima aktsiatesse investeeriva indeksfondi tootluse vahe on viimase viie aasta jooksul (novembri lõpu seisuga) olnud üle 25%, st üle 5% aastas.

Eesti indeksfondide seas on olulisimaks eristavaks faktoriks arenevate turgude osakaal. See pole vähetähtis erisus, sest novembri alguse seisuga oli maailma juhtiva indekseid pakkuva ettevõtte MSCI arenenud tööstusriikide aktsiaindeksi (MSCI World) viimase viie aasta tootlus eurodes üle 60%, samas kui arenevate turgude indeksi tootlus on sama perioodi jooksul pisut üle 10%.  

Eesti turul leiab indeksfonde, mis järgivad arenenud riikide indekseid, st arenevatesse turgudesse ei investeeri (näiteks Swedbanki Pensionifond Indeks). Aga leiab ka neid, mis investeerivad suurema või väiksema osa (mõne fondi puhul rohkem kui kolmandiku) varadest ka arenevatesse turgudesse.

Arenevatel turgudel on aga üldiselt ebastabiilsem õiguskord, ettevõtetel kehvemad või vähemalt aktsionäride jaoks ebasoodsamad juhtimistavad jne. Riskid on kõrgemad, ent vähemalt teoreetiliselt peaks sellega kaasnema ka kõrgem tootlus. Viimase 10 aasta jooksul see tees kahjuks realiseerunud ei ole.

 

Õige riskitase on investori jaoks olulisem

 

Seega tasub igal juhul ka indeksfondide puhul pisut ise pensioniturul pakutavaid võimalusi võrrelda. Indeksfondid on kindlasti mõistlik valik inimestele, kes soovivad võimalikult hästi riske hajutades pikaajaliselt tulu teenida, kuid ka selle puhul kehtib investeerimise üks põhitõdesid, et oma investeeringut tuleb vähemalt mõista ja teiste samalaadsete võimalustega võrrelda. Eriti hakkavad valiku erinevused mõjutama sellise ajahorisondiga investeeringut nagu pension.

Sarnased artiklid