Rohkem kui kolm nädalat tagasi võttis 43-aastane lätlanna Dagnija Lejina ette kaua planeeritud matka Riiast Tallinnasse, seljas vaid kaheksa kilogrammi kaaluv seljakott. Telki, magamiskotti ega matkapliiti sealt ei leiagi, sest neljakümne päeva jooksul ööbib naisterahvas peamiselt võõraste inimeste kodudes ja einestab raja ümbruses olevates kohvikutes ja restoranides. Kuulsaid Eesti karusid ta veel kohanud ei ole, seevastu Eesti inimesed on tema vastu olnud erakordselt külalislahked.

 

Sotsiaalmeedia abiga leitud öömajad

 

Öömaja leidmiseks lisas Dagnija Facebooki postituse üleskutsega leida Eesti eri paigus ööbimismaja. Üleskutse sai üle saja jagamise ja selle tulemusel jõudis Dagnija postkasti kümnete eestlaste kirju, kes pakkusid talle ööbimiseks oma suvilaid, lapsepõlvekodusid ja isegi paate.

„Öömaja planeerin tavaliselt üks või kaks päeva ette. Ühel päeval kirjutas mulle näiteks Jaanus ja ütles, et saan ööbida tema paadis, mis Munalaiu sadamas seisab. Jagas minuga paadi võtme asukohta ja lisas, et võin ööbida seal nii kaua kui vaja,“ räägib lätlanna ja lisab, et on eestlaste külalislahkuse eest erakordselt tänulik.

Ehkki pikamaamatkale minnakse sageli üliraske seljakotiga, on Dagnija sõnul võimalik sadu kilomeetreid läbida ka märksa lihtsamalt. „Mina eelistan matkal olles tutvuda kohalike inimestega, nautida restoranis head toitu, lõõgastuda spaas või käia suvekontsertidel. Eelmiselgi nädalal sai tehtud kiirvisiit Saaremaale, kus nautisin Kuressaare lossihoovis maailmatasemel ooperit,“ räägib Dagnija. 

 

Kolme Balti riiki läbiv Ranniku matkarada pakub mugavat infrastruktuuri 

 

Just sellist mugavat infrastruktuuri pakubki 1200 kilomeetri pikkune ja kolme Balti riiki läbiv Ranniku matkarada, mida mööda Dagnija kõnnib. Ranniku matkarada kulgeb piki Läänemere rannikut ja on osa Euroopa kaugmatkarajast E9, mis saab alguse Portugalist. Eestit läbivale enam kui 600 kilomeetrile distantsile jääb ligikaudu 500 põnevat loodus- ja kultuuriobjekti, samuti hulgaliselt majutus- ja söögikohti.

Lätlanna on võtnud sihiks kõndida seitsesada kilomeetrit Riiast Tallinnasse ja rajast on tänaseks läbitud rohkem kui pool. Keskmiselt kõnnib ta päevas 15-20 kilomeetrit, kõige pikem päevane distants on seni olnud 32 kilomeetrit. Sellele järgnes aga nullpäev puhkamiseks ja logelemiseks. „Matk ei ole kunagi sprint, vaid maraton. Väga oluline on ka magada ja puhata. Pärast kolme nädalat on mul jala alla tekkinud üks väike vill ja selle panen ma kerge seljakoti ja puhkepäevade arvele,“ on Dagnija veendunud.

Tegemist on naise teise pikema matkaga. Kolm aastat tagasi koroonapandeemia esimesel suvel kõndis ta sarnasel põhimõttel ehk ilma telgita neli nädalat ja viissada kilomeetrit Leedu-Läti piiri äärest Riiga. „Koroonapandeemia lõi mu elus kaardid üsna segi. Kommunikatsiooniagentuuri juhina kaotasin kõigest paari kuuga suurema osa oma klientidest ja pidin loobuma ka oma tiimist. Kodus konutamise ajal otsustasin ma juhtme seljast välja tõmmata,“ räägib ta ja lisab, et käesolev matk tegelikult algaski kolm aastat tagasi.

 

Soolomatkamine kui tasuta teraapia 

 

Kui agentuuri töö tuurid maha võttis, leidis Dagnija aga oma tõelise kutsumuse ja pani aluse veel ühele ettevõttele, mis aitab naisjuhtidel saavutada oma eesmärke igas elu valdkonnas. Käesoleva matkaga soovib ta inspireerida teisigi naisi suuremalt unistama. Matkamine on tema sõnul üks parimaid viise saada iseendaga paremasse kontakti.

„Olen pidanud paljudele põhjendama, miks olen naisterahvana võtnud ülesandeks kõndida seljakott seljas nelikümmend päeva Riiast Tallinnasse. Imeks on pandud ka seda, kuidas mu abikaasa sellise hullumeelse ideega üldse nõus oli – mõtle vaid, kuu aega kodunt eemal,“ räägib Dagnija.

„Põhjus on tegelikult üsna lihtne. Soolomatkamine annab mulle võimaluse panna iseend ja oma vajadused esikohale. Matkamine on minu hinnangul üks parimaid viise saada iseendaga paremasse kontakti. Ja see kõik on ju täiesti tasuta,“ räägib Dagnija ning viitab sealjuures ka jaapanlaste shinrin-yoku ehk metsakümbluse tervendavatele mõjudele.

 

Kui eluks vajalik mahub kõigest väiksesse seljakotti

 

Sõpradele Lätis soovitab ta Eestiga tutvumiseks võtta ette kolmepäevane matk Iklast Pärnusse, mis kulgebki mööda Ranniku matkarada. „See distants on väga mitmekülgne. Näeb merd, unustusehõlma vajunud kalasadamaid, paksu metsa ja rabalaukaid,“ räägib ta ja lisab, et matkale võiks minna minimaalselt kolmeks päevaks, soovitatavalt veelgi kauemaks. „Aja maha võtmiseks on vaja aega,“ kinnitab ta.

Väikese seljakotiga matkates on Dagnijal kaasas mõistagi nii vähe kui võimalik. Ometi ei läheks ta suvisel ajal kunagi matkale ilma mugava seljakoti ja matkajalatsite, mütsi, päikesekaitsekreemi, telefoni ega päevikuta. 

„Argipäevaselt armastan ma väga rutiini. Ka igal matkahommikul avan ma päeviku ja kirjutan sinna kõik eelmisel päeval läbi elatud emotsioonid ja sündmused. See on selline omamoodi emotsioonide ja tunnete seedimisprotsess,“ räägib Dagnija. „Alles matkal olles mõistan, kui vähe eluks tegelikult vaja on. Minul mahub eluks vajalik vaid väiksesse kaheksa kilo kaaluvasse seljakotti.“

 

Otsides kuulsaid Eesti karusid

 

Dagnija sõnul on Eesti karud Lätis kuulsaks saanud.  „Väga paljud minu sõpradest uurivad, kas ma Eesti karusid ka olen kohanud,“ räägib ta ja lisab, et küsimus on igati mõistetav, sest Lätis ju karusid peaaegu polegi. „On ainult Eesti karud, kes nüüd on Lätti jõudnud,“ naerab ta.

Aga karusid ega metsloomi pole Dagnija rajal praktiliselt näinudki, ainult ühte jänest ja rebast. Sama lugu on inimestega. „Kus nad on, ma ei tea,“ ütleb ta. „Võib-olla matkavad minust täpselt paar kilomeetrit eespool ja nii meie teed ei ristugi,“ pakub Dagnija.

***

Dagnija matkab mööda Ranniku matkarada Eestis veel umbes kaks nädalat ning otsib järgnevatel nädalatel öömaja järgmistes kohtades üle Eesti: Nõva, Vihterpalu, Padise, Paldiski, Laulasmaa ja Vääna-Jõesuu. Kui sul on või sinu tuttaval on talle piirkonnas öömaja pakkuda, siis kirjuta talle Facebookis

Ranniku matkaraja marsruudi ja võimaluste kohta saab rohkem lugeda siit.