Just mõned päevad tagasi saabus mulle postkaart Frilandi ökokülast ja kirjutajaks olin mina ise. Jah, olen kui Muhv Naksitrallidest – iseendale saadetud postkaart Taanist täis positiivseid ja inspireerivaid ridu. Koht ise, kus mul õnnestus käia permakultuuri koolitajate kursusel, oli tõepoolest elujaatav, inspireeriv ja ergutav. Postkaart endale oligi saadetud osana koolituse reflektsioonist, tagasivaadates nädal aega kestnud tegevustele.

Koolituse eesmärk oli tõsta permakultuuri koolitajate motivatsiooni, teadmisi ja oskusi. Kokku oli koolitusele Frilandi ökokogukonda tulnud osalejaid kaheksast erinevast Euroopa riigist, kõik seotud erinevate jätkusuutlike-permakultuurlike projektidega.

Veel enam, koolitus oli üks osa Eesti Ökokogukondade projektist, mis sai toetust Erasmus Plussist. Mina otsustasin kandideerida just sellele koolitusele, kuna tundsin, et mul ei ole ainult kihk looduslähedaselt elada, vaid ka seda teistega jagada! 

Olles külastanud päris mitmeid ökokülasid ja kooperatiive, võlus Frilandi ökoküla mind oma lihtsusega. Seda nii praktikas kui teoorias. Friland asutati mõttega, et inimestel on õigus elada vabalt – ilma majalaenude ja liisingutega.

Ehk teisisõnu, kodu on viimane koht, mis peaks olema seotud võlgade ja sarnaste kohtustustega. Nii saigi kokku grupp inimesi, kes otsusasid rentida tüki maad ja ehitada igale perekonnale oma kodu.

Kogukonda hoiabki koos ühtne arusaam sellest samast filosoofiast ja üks väga lihtne reegel – kui sa ehitad omale Frialandi maja ning soovid selle maha müüa, siis saad seda teha kogukonna kehtestatud hinnaga, mis võtab arvesse maja suurust, inflatsiooni jne, kuid mis on ca 3 korda väiksem Taani samaväärsest kinnisvara hinnast.

See printsiip on osaliselt ka nende vastus, kuidas lahendada Taanis ülehinnatud kinnisvara ja eluaseme probleemi, mida keegi enam reaalselt osta ei suuda ning kuidas ei ilmuks kogukonda inimesi, kes tahavad kinnisvara pealt ebaõiglaselt raha teenida.

Vaadates saadetud postkaarti, meenuvad mulle Frilandi loomingulised ja isikupärased hooned ning see, kuidas innovatsioon teed rajab. Kui Findhorni ökokülas elav Graham Brown taas populariseeris reciprocal frame’i, mida kutsutakse ka mandala katuseks/raamiks, sest Grahamil oli käepärast erakordne ehitusmaterjal – kasutatud ümmargused viskivaadid, millele oli vaja sobivat katuse raami.

Niisamuti kasvas välja Frilandi ökokülast tühjade või õigemini tühjaks söödud rannakarpide kasutamine hoonete vundamentide ehitamisel. Karbid ei lase niiskusel maapinnast üles tõusta ja nii on võimalik hakata näiteks põhupakkidega ehitama maapinna tasemelt. See on vastupidine standardsele põhuehitusele, kus põhupakid tuleb vähemalt 40 cm kõrgusele maapinnast asetada, et niiskus neile liiga ei teeks.

Nii nagu vanade viskivaatidega Inglismaal, on nüüd samamoodi Taanis rannakarpidega – mis vanasti oli lihtsalt tasuta kättesaadav ressurss, on nüüd moodi läinud (kuna see praktiliselt ka toimib) ja nendel põhimõtetel ehitatakse päris palju huvitavaid maju.

Samuti meenub mulle, kui istusime Jo ja Larsi tagasihoidlikus, iseehitaud ning vägagi loodussõbralikus kodus. Väga lahkelt kutsusid nad meid omale külla ning avatult ja ausalt rääksid oma kogemustest. Kui nemad said oma kodu ilma võlgadeta valmis ehitatud, tundsid nad, et neil on elus palju suurem vabadus teha seda, mis neile tõeliselt meeldib.

Kuigi nende keskmine pere sissetulek on üle poole väiksem Taani keskmisest, elavad nad täisväärtuslikku ja õnnelikku elu, tegeledes just nende asjadega, mis neid kutsub (Keskmselt kulub 1/3 sissetulekust rendi/majalaenu peale). Teiseks, tundub, et võlavaba elu eelised laienevad ka tervele kogukonnale – suht pea, kui inimesed on omale valmis ehitanud kodu, leiavad nad ennast tegemast seda, mis neile enim meeldib. Ja mingil kummalisel kombel nende kogukonnas muid reegleid ja kohustusi ei olegi vaja – kõik muu loksub ise paika.

Terve koolituse ajal oli suhteliselt palju aega pühendatud enesevaatlusele, enesehinnangule ja eneseteostusele. Palju sai arutatud õpetajaks olemise teemadel: miks ma tahan õpetada (permakultuuri)? Milline on "hea" õpetaja? jne.

Kui palju aga loeb tänapäeva infoühiskonnas konkreetsete teadmiste olemasolu ja nende edasiandmine, kui info on niivõrd kättesaadav? Kas õpetaja kvalifitseerub oma teadmiste või hoopis millegi muu põhjal? Olen aru saanud, et looduslähedane eluviis eeldab inimeselt austust ja armastust kõigepealt iseenda ja seejärel kõige elava vastu. Ennast armastades ja arusaades, et kõik, k.a inimesed, on osakesed loodusest, on minu arust esimene samm, et elada looduslähedasemat elu.

Mitte laskudes väga enesekesksetesse filosoofilistesse aruteludesse, võiksin järeldada seda, et lahkusin kursuselt palju enesekindlamalt, tundes uhkust selle üle, kuhu olen oma energia viimased 1,5 aastat pannud. Olen loonud koos elukaaslase Jimi ja paljude sõprade abiga oma võlavaba kodu, sidudes seda ka erinevate sündmuste, talgute ja projektidega ning millest on kujunenud Projekt Kodu.

Kas just tüüpilise eestlasena või kes teab mis muude kunagi allasurutud tunnete pärast, juhtub päris harva seda, kui tunnen enda või oma saavutuste üle uhkust. Just seal koolitusel olles tundsin uhkust iseenda ja oma kodu üle! Ehk peagi tuleb ka aeg, kus saan uhkuse, armatuse ja aususega ka omi teadmisi edasi anda teistele.

Või nagu koolitusel nii endale kui ka teistele kinnitasin – tahan olla avatud uutele õpetamise võimalustele. Kui mitte millegi muu, siis austusest just selle nädalase permakultuuri õpetajate koolituse eest Frilandi ökokülas Taanis.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta