Kogu see lugu algas ühel sügisõhtul. Kõik päevased toimetused olid juba tehtud. Telekast ka ei tulnud midagi huvitavat. Kavas ei olnud midagi silma rõõmustavat otsida. Võtsin siis arvuti lahti ja surfasin sotsiaalmeedias. Lootsin lihtsalt aega veeta. Tahtsin näha, kas sõbrad on midagi uut Facebooki postitanud. Öeldakse ju, kui tahad hingerahu säilitada, ära kunagi loe kommentaare.

Ma ei tea, mis mind sundis, aga sel õhtul käitusin risti vastupidi. Jõudsin oma piltide vaatamisega ühe vanaaegse toa fotoni. Seal oli raudvoodi pitsivahus tekiga ja voodi alt paistis välja ööpott.

See oli kellegi maakodus vanaaegselt sisustatud magamistuba. Midagi ei olnud seal laita minu meelest. Aga sellegipoolest leiti kommentaarides, et potil pole kaant peal ja üleüldse pole see esteetiline ja viisakas demonstreerida sellist asja tervele ilmale.

Pott pidi olema nii intiimne asi, et isegi selle pildile jäämine oli kohatu mõnede meelest. Teised kirjeldasid siis jälle, kuidas nad ise seda kasutasid oma lapsepõlves või kuidas kasutasid seda mõned eakad sugulased. Lugesin ja naersin südamest. Tundus nagu jaguneks rahvas kahte leeri ainult ühe poti pärast. Ühed, kes häbenesid isegi ööpoti olemasolu nii väga, et suutsid ainult vuih öelda. Teised võtsid seda, kui loomuliku nähtust.

Mulle aga tuli meelde nõukaaeg ja elu ühikas. Meil oli seal igal korrusel ühisköök, kus sai süüa tegemas käia. Oli siis defitsiidi aeg ja midagi polnud õieti poest saada, ei süüa ega tarbekraami. Iga kevad tuli meie ühikasse uusi inimesi laialt kodumaalt. Siis olid ju suunamised ja inimesed saadeti eri paikadesse tööle peale kooli lõpetamist.

Ühel kevadel tuli tööle aga mitu perekonda, kes nägid välja nagu oleks Kesk - Aasiast pärit. Elama hakkasid nad muidugi ühikas. Ega nad polekski mulle muidu meelde jäänud, kui poleks olnud ühte naljakat juhtumit.

Ilmselt sõitsid nad oma kodumaalt ära nii, et võeti kaasa kõige hädavajalikumad asjad. Muu eluks vajalik loodeti osta kohapealt.

Siin aga laiutas siis poodides tühjus. Süüa ju pidi perele valmistama ja nii ostetigi söögitegemiseks poest sellised potid, mis veel riiulil olid. Poes seisid aga tühjuse varjamiseks ainult pissupotid reas.  Alguses ei saadud aru, miks köögis kohalik rahvas naeris, kui uued prouad süüa keetma tulid. Hiljem harjuti ja harjusime ka meie selle pildiga, et mõned ööpotis suppi keedavad. Inimene harjub ju kõigega.

Peale ema alevisse kolimist, leidsin ma  pööningukonkust paar enam vähem korras pissupotti. Selgus kahjuks, et nad ei pea vett. Augud olid põhjas. Milleks sellist asja siis alles hoiti, mida kasutada ei saa?

Kuna alevis ei olnud sellistele asjadele kohta, kuhu panna või visata, leidsin ma ikkagi viisi, kuidas neid ära kasutada. Mul kasvasid mitu head aastat nende sees kressid õunapuude all. Minu aed ja minu asi, mis ja kus kasvab. Ei olnud siis mingit vuihi! 

Kui ilu on vaataja silmis, siis võib ka otstarbe määrata kasutaja. Kellelgi pole siis enam midagi öelda. Selline ongi kogu selle loo moraal.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta