Kui inimene näeb midagi huvitavat, hakkab teda piinama uudishimu. Sellel on jõud, mis liigutab teinekord mägesidki paigast. Ega minagi teistsugune pole, ikka ja jälle tahaks midagi uut teada saada. Midagi mulle tundmatut nähes teen alati pilti, lootuses leida sellele hiljem vastus.

Eelmise aasta septembrikuu 15. päeval nägin Järvel ühe maja juures imelikku satikat. Kujult oli ta kangesti lutikalise moodi, seljamuster oli aga nii kentsakas ja kujutas natuke maooride punase ja mustaga joonistatud näomaski.

Ma polnud säärast veel näinud ja uudishimu hakkas kohe tööle - kes see veel on? Võtsin fotoka kotist välja ja proovisin pilti teha. Putukas oli kiire jooksuga. Peale paari klõpsu tegemist avastasin, et neid on seal rohkem kui üks, kõnnitee servas sibas neid juba hulgem.

Katsusin seal õnne ja sain oma pildid kätte. Kodus arvutist ja raamatutest sellist tegelast ei leidnud või õigem oleks öelda, et ei osanud otsida. Appi tulid jälle targemad Facebooki Loodusesõprade grupist. Neilt sain teada selle putuka nime - tegu oli punalutikaga, kes on meie aladel alles uustulnuk.

Huvi puhul saab lisa lugeda: