Meie esivanemate jaoks oli muusika sama enesestmõistetav kui hingamine ja söömine. Lauldi ju põllul tööd tehes, sõtta minnes, kiigel ja pulmas, loodusele ja loodusest. See traditsioon on meie keeruka ajaloo tõttu küll katkenud, kuid nüüd 21. sajandil on pärimuskultuuri mõiste tunginud taas jõuliselt eestlaste teadvusesse.

Ühelt poolt tuleb see inimeste vajadusest end globaliseeruvas maailmas identifitseerida, kuid teisalt ka pärimusmuusika kaasaegsetest esitusvormidest, mis eelkõige just noori lummavad ning panevad pärimusest huvituma.

Võime sõnaga folk liita popi, jazz, metali, elektroonika jms. Vastavate stiilide esitajaid on mitmeid, alustades ansambel Vägilastest, kes on eesti moodsa pärimusmuusika lipulaevaks, jätkates folk-metal Metsatölluga lõpetades folk-jazz ansambliga Paabel. Täiesti eraldi fenomen on folkrockpunkloori viljelev ansambel Zetod, kes oma uue plaadiga “Lätsi tarrõ tagasi” tegi kõrge lennu Raadio2 nädalaplaadiks ehk teisisõnu konkureeris võrdväärselt Vaiko Epliku ja Enrique Iglesiasega.

Pärimusmuusika on murdnud end välja metsast kandlega vanatädi sõrmede alt massidesse, mida kinnitab Viljandi Pärimusmuusika Festivali 23 000 külastajat. Piisav arv inimesi näitamaks, et põlvkondade vaheline side, OMAkultuuri ja juurte otsimine ning pärimuse pärand ka tänapäeva kultuuripildis aktuaalne on.

Mari Tammar