Seiklushimulisi inimesi on alati köitnud hüljatud, kurikuulsa mainega või raskesti ligipääsetavad paigad. Parimal juhul võib leida objekti, mis ühendab endas kõiki neid omadusi. Tundub, et 21. sajandil on nn põnevusturism hoogu ainult juurde saanud ning nende inimeste ring, kes tavapäraste vaatamisväärsuste külastamise asemel hoopis teistsuguseid elamusi taga ajavad, märgatavalt laienenud.

Nii mõnedki unistavad sellest, et saaks oma silmaga näha Ukrainas asuvat Prõpjati, mille Tšernobõli tuumakatastroof kummituslinnaks muutis või külastada saladuslikku City Hall’i raudteejaama New Yorgis.

Neil, kel pole ühel või teisel põhjusel võimalik nii pikki teekondi ette võtta, ei tasu aga kurvastada, sest siinsamas Eestiski jätkub piisavalt avastamist. Üks koht, kuhu kindlasti minna maksaks, on Juminda poolsaarele rajatud ja vägagi haruldane Hara allveelaevade demagnetiseerimise baas (selliseid jaamasid olevat vaid kolm).

Hara sadam, kus tegutses ka Leningradi Laevade Füüsikaliste Väljade TUI filiaal,  ehitati aastatel 1956-1957 Virve külla Nõukogude Liidu sõjamerelaevastiku tarbeks.

Nõukogude ajal polnud selles midagi imestusväärset, et mõne riigile olulise objekti püstitamise tõttu inimesed oma kodudest ilma jäid ning sama saatus tabas ka Virve küla sadamapoolseid talusid – kokku tuli lahkuda viiel taluperel. 

Allveelaevade baas kuulus küll nende strateegiliste punktide hulka, mille lähedale igaühel asja polnud, kuid Virve inimestel vedas vähemalt selles mõttes, et täielikult mereleminekut ära ei keelatud. Kaluritele loodi ühine sadamakoht, ehkki selle kasutamiseks tuli kordonist luba küsida.

1991. aastal sai nõukogude aeg läbi ning Hara baas jäi seisma. Kõik vähegi väärtuslik on sealt juba ammu minema veetud ning sadam vrakkidest puhastatud, kuid massiivne betoonist ehitis pole ajale alla vandunud. Ümbrus pole aga nii hall, kui arvata võiks, sest kompleksi seinu katab värvikas grafiti ning taimestik, mis aastatega ikka elujõulisemaks muutub.

Hara pole küll juba aastakümneid praktilist kasutust leidnud, kuid elu käib seal ikka edasi. Sadamas võib kohata nii kalamehi, kohalikke seiklejaid kui ka kaugelt tulnud turiste. Nimelt on paljudele eestlastele siiani tundmatuks jäänud varemed maailmaski kuulsust kogunud – Harast on kirjutatud isegi Huffington Postis.

Internetis ringi vaadates võib jääda mulje, et ehk pakuvadki siinsed nõukogude sõjaväeobjektid mujal rohkem huvi. Võimalik, et nõukogudeaegsed haavad on kohaliku elanikkonna jaoks veel liiga värsked ning siseturismi hiilgeaeg ootab alles ees.

Muidugi ajaloohuvilistele, sukeldujatele ning fotograafidele pole Hara enam ammu võõras. Viimaseid võlub sealne vastandlikkus – kaunis mererannik ning rohelus, mille keskel seisab monumentaalne, kuid räsitud ilmega betoonehitis.

Hara sadamal on juures selline sõnulseletamatult ehe minevikuhõng, mis kutsub sinna ikka uuesti tagasi. Kui lisada võrrandisse veel üks noorpaar ning augustikuine päikeseloojang, võib tulemus lausa romantiliseks kiskuda.

Fotod on tehtud 2014. aasta augustis.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta