Lätlased tegid augustis katse saada endale võimalus parlamenti laiali saata, mis teinuks õnnestumise korral neist Euroopas teise sellise õigusega riigi Liechtensteini järel. Riia Stradinši Ülikooli politoloog VEIKO SPOLITIS põhjendab, miks lõunanaabrite kodanikuühiskond kasutab niisugust Euroopa Liidus seniolematut taktikat.

Rahvahääletuste uurija Leonhard Neidhart ja teisedki politoloogid on märkinud, et tihti ei vasta valijad referendumeil üksnes küsimusele, vaid näitavad ka oma rahulolu või -olematust valitsuse tööga. Põhjusi rahvahääletuste rohkusele Lätis on mitmeid: rahulolematus rahvaesindajate töö, valitsuse majanduspoliitika ja erakondadega seotud korruptsioonijuhtumitega.

Ühesõnaga, Lätis on põhiseaduslik kriis ja usaldamatus esindusdemokraatia vastu on ületanud kriitilise piiri. Olukorras, kus avalikkuseni on jõudnud info, et Jurmala omavalituses hääli lihtlabaselt osteti, kui Läti Ülemkohus tunnistas, et 2006. aasta valimiskampaania oli seadusevastane, ja on selgunud, et Ventspilsi linnapea on kõik iseseisvumisjärgsed aastad ostnud poliitilisi hüvesid parlamendis, oleks ka Põhjamaades ja ehk Eestiski nõutud erakorralisi valimisi.

Pärast mullusuvist referendumit julgeolekuseaduste üle, mille endine president Vaira Vike Freiberga peatas, ja sellele järgnenud „vihmavarjurevolutsiooni“, pidi oma ametist tagasi astuma peaminister Aigars Kalvitis. Enamik tema kabineti liikmetest jäi siiski ametisse ka praegusesse Ivars Godmanise valitsusse ning ministrid pole suutnud pakkuda strateegilisi lahendusi, et puhastada parteisüsteem korruptsioonist ja panna Läti majandus ning haldussüsteem toimima Euroopa Liidu tavade kohaselt.

Läti võimuliit näib avalikku arvamust eirates valitsevat kuningriiklikus vaimus. Poliitikud vahetavad küll erakondi, kuid valitsuskultuur jääb samaks. Nähes, et valitsus ja parlamendienamus mitte ainult ei aeglusta oma otsustega Läti lõimumist Euroopa Liidu majandusruumiga, vaid hoogustavad sidemete loomist Vene energeetikafirmadega, ongi ametiühingud, intelligents ja teised huvigrupid otsustanud kasutada kulukat referendumite taktikat, kindlustamaks euroopalike väärtuste tagasipööramatust Lätis.

23. augustil toimunud referendum pensioniseaduste muudatustest oli juba seitsmes taasiseseisvumisele järgnenud rahvahääletus. Seitsmest neli on kukkunud läbi kvoorumi puudumise tõttu, läbi olid läinud taasiseseisvuse väljakuulutamine (1991), kodakondsusseaduse muudatused (1999) ja Euroopa Liiduga liitumine (2003).

2. augustil toimunud konstitutsionaalse referendumi õnnestumisel oleks kümnendik Läti valijaskonnast saanud lisaks presidendile õiguse algatada parlamendi laialisaatmine.

Rahvahääletuse algatanud ametiühingud teadsid, et kui protseduur käivitada kevadel, peab referendum põhiseaduse järgi aset leidma suvel. Nõnda on nende poolt kohatu vabandada, et kvoorumi mittesaavutamine (puudu jäi 150 000 häält) oli justkui referendumi augusti algusesse määranud keskvalimiskomisjoni süü.

Valijaile rohkem kontrolli

Tegu pole esimese katsega valijatele sellist õigust anda. Põhiseaduse muudatused, mis andnuks viiendikule elanikkonnast õiguse algatada parlamendi laialisaatmine, läbisid 1934. aastal seimis kaks lugemist, kuid viimasega jäädi hiljaks, sest peaminister Karlis Ulmanis tegi riigipöörde.

Seega said juba tollased poliitikud aru vajadusest, et valijad omaksid kontrolli parlamendi üle, keda sel ajal valiti kolmeks aastaks (oluline on ka märkida, et õiguskantsleri amet loodi Lätis alles 2007. aastal). Pärast 1921. aasta põhiseaduse uuesti jõustumist 1992. aastal tehti sellesse muudatused, millega parlament kutsutakse kokku neljaks aastaks, ja mis on tekitanud olukorra, kus Läti rahvaesindajad viitsivad tööd teha vaid aasta enne valimisi, et valituks saada.

Põhiseaduslik kriis Lätis jätkub ja tuleb vaid loota, et valijad võimu kuritarvitanud poliitikuid tagasi omavalitsustesse ja parlamenti ei hääleta. Sellega saaks maksumaksja nii referendumite pidamise pealt kokku hoida kui ka loota, et kodanikuühiskonna algatusgrupid on järgmist referendumi kuupäeva valides tähelepanelikumad.

Rahva käest võiks enam küsida

Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni professor Marju Lauristin , kas Läti referendum on pigem kodanikuühiskonna tugevuse näitaja või selle haiguse sümptom?

Sellele küsimusele ei saa nii lihtsalt vastata. Rahvahääletuse küsimus on äärmiselt tundlik. Ühiskondades nagu Šveits, kus ollakse harjunud kodaniku vastutuse ja pideva kaasarääkimisega, on rahvahääletused ühiskonnakorralduse loomulik osa. Aga kus rahvas ei jälgi diskussiooni ega ole harjunud vastutust võtma, võib mõni poliitik või erakond rahvast kergesti üles kihutada. Me näeme seda samuti valimiste puhul.

Kui rahvahääletuse läbiviimiseks on küllalt selged reeglid, kuidas saab algatada, hääletada ja millise kvoorumi puhul on rahvahääletus õnnestunud, siis on olukord parem. Igatahes on rahvahääletus kahe teraga mõõk. Näiteks Eestis, kus Riigikogu on äärmiselt ebapopulaarne, võib rahvahääletusest saada emotsionaalse viha välja valamine. Niimoodi võidakse mõelda, et saadame ühe rahvaesinduse laiali, võtame uue ja siis saadame selle samuti laiali. Tagada tuleb, et rahvahääletus ei ole pelgalt viha välja valamine.

Minu enda soovitus on see, et rahva käest võiks märksa enam küsida asjades, mis puudutavad kõiki inimesi. Näiteks tulumaksu määr, milles inimestel on arvamus olemas, kuna see puudutab nende endi taskut. Sellised rahvahääletused peaksid olema Riigikogu algatatud ja läbi viidud Statistikaameti poolt piisavalt suure valimiga. Selliselt saab rahvaesindus teada, kuidas rahva antud küsimusesse suhtub ning teiselt poolt saab näha, kas rahva enese aktiivsus väljendab soovi võtta laiemat vastutust. Praegu ei keela seadus laiapõhjaliste küsitluste läbiviimist, aga seda võimalust pole lihtsalt kasutatud. Sellised küsitlused oleks kindlasti eelnevaks sammuks, enne kui võimaldada rahval endal algatada rahvahääletusi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta