Urbepäeval tuleks tõusta juba enne päevatõusu, et esiisade toimetustega endale ja lähedastele tervist ja elujõudu nõutada.  Esimeseks hooleks on näo pesemine. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed ka hõberaha. Järgmiseks tähtsaks toimetuseks on magavate laste või lihtsalt kõigi pereliikmete urbimine.

Urbepäeval n maakelles mitu nime: urvapäev, urvepüha, urbepuude päev, urvispüha, paksupudrupäev, Vadjas urpadõ nätilpäivä, urppäivä ja Lutsis urgõpäiv.

Saardes on öeldud, et urbepäevast kasupäevani ei tohi hagugi teha sest siis on puud elus. Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud.

Küllap tegelikult ärkavad puud igal aastal ilma järgi ise ajal. Kindlaks määratud tähtpäev, millest alates mets tuleb rahule jätta, aitab aga kindlasti paremini head tava meeles pidada.

Lõunamaakondades tuleb sel päeval samuti tsõõkatada ehk hällütäda, mis on laual kiikumine. Päeva toiduks on jäme tangupuder e. urvapuder.

Urbimine on urbepäeva tähtsaim taig ja seda on tuntud üle maa. Urbimine annab urbitule elujõudu, virkust, tervist, sigivust, õnne ja edenemist. Urbitud neiud saavad kergemini mehele. Urbijale antakse nädal hiljem, munapühal, urbimise eest värvitud muna. Urbimisel on suurem mõju, kui seda tehakse magamise ajal ja urbijaks on peremees või perenaine.

Urbida võib ka toorete kadaka- või kaseokstega. Urbida võib lambaidki. Urbitud loomad on tervemad ja neid ei murra hunt. Urbitud lambad annavad ilusat puhast villa. Kariloomade pidaja paneb urbimisoksad lae vahele tallele. Karjalaskepäeval saadetakse nendega kari välja. Viljakasvataja võib oksad torgata põllule. Urbi on pandud ka sipelgapesasse.

Kiikumine on Seto- ja Võromaal urbepäeval tähtis. Päris kiik tehakse küll alles munapühaks, kuid nüüd kiigutakse latil või laual. Setos nimetatakse seda tsõõkatamiseks, tsõõtamiseks, urpatamiseks ja Võromaal hällütämiseks. Laud või latt pannakse üle palgi või mõne muu kõrgema koha, istutakse lati otstele kaksiratsi pääle ja kiigutakse.

Urbepäevane toit on tangupudru (ka paksupudru, urvepudru ja urvapudru). See keedetakse jämedatest tangudest ning mõnel pool on sinna lisatud tailihatükke.

Urbepäev hõimurahvastel

Vadjamaal käisid poisid talust tallu, urbisid kodakondseid ning loitsisid tervist ja edenemist. Munapühal tulevad urbijad selle eest muna küsima. Kes ei lasknud urbijaid majja, sellele sõnuti, et kull viiks kanad.

Urvavitsad jäeti lauale ja peremees-pereneine pani need pühastenurka.

Karjalaskepäeval (jüripäev) aeti kari nende vitstega välja. Samuti viidi neid esimest korda kündma minnes põllule.

Ida-Soomes käisid lapsed urbepäeva varahommikul talusid pidi ja urbisid perenaisi, sõnudes sinna juurde tervist ja edenemist. Üks oks jäeti tallu ja perenaine urbis sellega lehmi ja lambaid ning lisas  tooreks-terveks loitsule soovi, et nood jääksid ka tiineks. Karja esimest korda välja ajades anti urbevitsad karjase kätte.

Põhja-Karjalas ja Savos on urbitud ka teisi pere liikmeid, eriti tüdrukuid.

Liivlased on toonud urbepäevaks urvaoksi koju, kuid pole teada muid kombeid.

Udmurdi- ja Marimaal käisid noorukid urbepäevaeelsel ööl mööda küla ja urbisid väravaid, hoonete seinu ja magajaid. Seejuures manati: "Ajame ära valu ja taudid!"

Ersadel või mokšadel kogunesid neiud urbepäeva eelõhtul. Kohale kutsutud naine luges palve, milles sooviti tüdrukutele head tervist ja ausat elu, viljale kasvu ning karjale sigivust. Samal õhtul kogunes ka küla abielurahvas. Peale kostitamist seisavad urvaoksi käes hoidvad tüdrukud kahte ritta ja urbivad lahkuvaid abieluinimesi. Hommikul enne koitu minnakse küla peale magajaid urbima.

Seos kirikukalendriga

Urbepäeva ja meie teiste kevadiste liikuvate pühade arvestamine on seotud kirikukalendriga. See aga põhineb roomlaste ja nende vahendusel veel vanemate kultuuride ajaarvestusel. Näiteks jõulud, küünlapäev jpt pühad on paigutatud loodususuliste pühadele. Samuti lähtutakse kevadiste liikuvate pühade määramisel kevadise pööripäeva ja järgneva täiskuu suhtest. Peale vana ajaarvamise on kirikukalendrisse jõudnud üht-teist ka loodususulistest tavadest. Näiteks kasutab kirik kohati loodususulist urvanõidust ja jumalikustab mune.

Kuigi meie kevadised pühad on samal ajal mitmete teiste rahvaste ja uskudega, on nende pühade tähendus ja sel ajal peetavad tavad maarahval siiski valdavalt maausulised. Enne päevatõusu nägu pestes, urbides, hällütädes ja tanguputru süües aitame edasi kesta meie esivanemate tavadel ja kanname hoolt, et põlisrahvaks olemisel oleks sisu. Põliseid tavasid hoides hoiame ühtlasi hõimusidemeid.

Urbepäeva pärimust

Urbenädalast

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta