Raido (28) on pealtnäha täiesti tavaline noor mees. Teistest omasugustest ei erista teda esmapilgul mitte miski. Ka kõrvaltvaatajale ei reeda tema välimuses ükski detail, et Raido näol on tegemist Eestis ja maailmas ühe kõige rohkem vääriti mõistetud mõtteviisi esindajaga. Raido on satanist. Järgnevas loos püüamegi tema selgituste abil jälile jõuda sellele, mis õigupoolest on satanism ning miks on see mõtteviis ikka veel enamike hulgas tabu.

Kindlasti huvitab kõiki eelkõige see, mis siis oli Raido jaoks see esimene n-ö tõuge satanismi poole. Või on ta hoopis terve elu olnud teistest ''erineva'' mõttemaailmaga, mis mingi hetk lihtsalt viis äratundmiseni, et enim ühtib see satanistide omaga?

Alustame algusest

„Naljakal kombel oli selleks tõukeks üpris stereotüüpne faktor – muusika, täpsemalt metal, eelkõige just black metal, milleni jõudsin läbi klassivenna. Seesama klassivend tekitas huvi ka satanismi vastu,“ arutleb Raido, kui küsin temalt selle kohta, millest ja kuidas kõik alguse võis saada. Noormees leiab, et igaühel on erinev mõttemaailm, kuid tema meelest ei korreleeru tema mõttemaailm paljuski teiste omaga.

Kuid miks mitte olla lihtsalt agnostik või ateist; mis on satanismis sellist, mis kaalub üles eelpool nimetatud ''uskumused'' või mitteuskumised ja kas satanism polegi siis mitte kombinatsioon neist kahest?

Ka sellele on Raidol vastus kohe varrukast võtta: „Agnostitsism ja ateism on üheväitelised, nende sisu peitub praktiliselt ainult ühes väites. Satanism ei ole nii ühekülgne, satanism kirjeldab teatud inimtüüpi, välise jumala suhtes skepsise omamine küll käib reeglina selle juurde, kuid mitte alati. Satanismi sisu ei seisne jumala(te) eitamises või kahtlemises nende olemasolus. Satanistide hulgas on nii ateiste, agnostikuid kui ka teiste voolude esindajaid,“ lükkab Raido kindlalt ümber levinud arvamuse, justkui seisneks satanism üksnes jumala(te) tulihingelises eitamises.

„Kui sul on valida kahe korteri vahel, üks on tühi, täielikult ilma sisustuseta, pool infrastruktuuristki on puudu, teine aga on täielikult ja harmooniliselt sisustatud kõige vajalikuga. Kumma sa valid? Satanism on too viimati nimetatud korter. Satanism pakub täispaketi“ toob ta veenva ja ilmeka näite oma väidete tõestuseks.

Satanism kui eluviis

Tõenäoliselt leidub veel küllaga skeptikuid, kes vaatamata kogu eelnevale jutule ei suuda satanismis näha midagi positiivset ja arvavad, et küllap seal ikka mingi „konks“on, mille otsa inimesi kas siis meelituste või ähvardustega püütakse. Ka Raido ise nõustub, et nii nagu on igal mündil ju tegelikult kaks külge, nii ei ole ka satanism tema jaoks midagi päris täiuslikku.

„Mulle ei meeldi satanismi teistlikud koolkonnad; müstika loor, mida osa inimesi vajab. Satanism on täpselt nii täiuslik ja veatu kui on seda järgiv satanist. Satanism esindab inimest. Satanistiks ei õpita, satanistiks ei hakata. Sa ei õpi ju iseendaks olemist, sa lihtsalt oled sina ise,“ selgitab ta, et satanism seisneb eelkõige ikkagi inimeseks olemises, mitte püüdes olla keegi, kes sa tegelikult pole. Millised aga võiksid olla suurimad satanismiga kaasnevad plussid tema enda jaoks ning mis võiks olla see positiivne, mida teised satanismist enda jaoks leida võiksid?

„Igale lollile oma, mul ei ole satanismi vaja selleks, et sellele rasketel hetkedel toetuda. Ka ei too see mu ellu üksnes oma olemasolu tõttu rõõmu ja edu. Pigem pakub see ratsionaalset vabadust. Paljudele on satanism liialt karm reaalsus, et seda järgida. Satanism ei ole imerohi ega vastus kõikidele küsimustele,“ hoiatab Raido naiivseid kergeusklikke, kes arvavad, et satanismiks olemine automaatselt midagi ülimat on. „Satanist olla on suur vastutus, vastutus eelkõige iseenda ees. Mitte kõik ei ole sellise vastutuse kandmiseks valmis ega saa seda ka tulevikus kunagi olema.“

Nüüdseks oleme siis selgeks saanud niipalju, et satanism on lisaks mõtteviisile ka eluviis. Seega – Raido jutu järgi ei saa satanism olla inimese elus midagi ajutist, mis lihtsalt tuleb ja siis taas läheb. See on pigem nagu dieet – sa võid küll lühikese aja jooksul kaotada hulga kilosid, kuid mida kiiremini, seda nobedamalt tulevad need tagasi. Püsivaks kaalukaotuseks on vaja „dieet“ muuta oma püsivaks eluviisiks, üksnes siis tõuseb sellest pikaajaline tulu.

Satanist on ka inimene

„Satanism on kompleksne; mõtteviis, eluviis, maailmavaade, religioon, filosoofia - täpselt nii nagu konkreetne satanist suvatseb seda enda jaoks lahterdada,“ püüab Raido võhikutele asjahuvilistele teemat jätkuvalt puust ja punaseks teha. Kas ta aga on kursis, palju üldse võib sataniste Eestis olla? Aga maailmamastaabis? „Ma pakun, et minu jaoks tõsiseltvõetavaid sataniste võib Eestis olla umbes sadakond. Maailmas? Raske öelda. Viimatise rahvaloenduse põhjal on Eestis 120 satanisti,“ annab Raido ülevaate satanistide koguhulgast Eesti siseselt.

Nüüd, kus satanismi algtõed on fundamentaalselt selgeks tehtud ja paika sätitud, jätkame teemat veidi lõbusamas värvingus. Uurin Raidolt, kui üsnagi kogenud ja staažikalt satanistilt, millised on suurimad valearusaamad satanismist nende hulgas, kes sellega kunagi varem kokku puutunud pole. „Näiteks see, kui seda seostatakse filmikunsti või kristliku kiriku kirjeldustega. Ma ise pole õnneks selliste inimestega kokku pidanud puutuma, seega otsesed kogemused puuduvad,“ sõnab ta.

Samas jutustab siia otsa kohe ka ühe veidi humoorikama loo, mis talle intervjuu käigus meenub: „Töökaaslane hiljuti mainis, et tal oli ühe teise kolleegiga vestlus olnud, selle käigus räägiti minust ja sellest, miks ma tööle hiljem tulen. Mille peale too teine töökaaslane oli öelnud, et mu usk ei luba seda.. See oli küll tõsiselt naljakas. Põhimõtteliselt peab see muidugi paika ka. Usk ei lubagi – ma lihtsalt ei taha varem minna.“

Rohkem kainet mõistust

Tulles intervjueeritavaga aga uuesti tagasi satanismi tõsisema poole juurde, siis pole vist liialdus öelda, et meist enamus on kindlasti kuulnud negatiivseid kokkupõrkeid teisitimõtlejate ja „tavainimeste“ vahel. Satanism pole selles osas ilmselt mingi erand?

„No suurem osa minu tutvusringkonnast moodustavad mittesatanistid. Aktiivses suhtlusringkonnas tegelikult ei leidugi ühtegi satanisti. Pahandusi pole olnud kellegagi, kõik on üpris mõistvalt suhtunud; kohati isegi üllatavalt mõistlikult.“ Omast tarkusest pakun, et ehk võib rahumeelsus tingitud olla sellest, et satanistid ei eristu nn tavaühiskonnast millegi poolest – nad ei kanna tänaval maani musta värvi ürpe ega varja oma nägu sügava kapuutsi sees nagu ehk tihtipeale mõnes filmis nägema ollakse harjunud.

„Just! Satanist on ka (tavaline) inimene. Otseselt ei ole teda võimalik ära tunda ei tänaval ega ka suhtlemise käigus,“ kinnitab Raido kindlalt minu kahtlusi. Aga miks siis ikkagi on satanism Eesti ühiskonnas ja üldse maailmas ikka veel nii suur tabu? Miks nähakse selles eelkõige ainult negatiivset? Raido arvab valehäbita, et inimesed ongi kohati lihtsalt rumalad ja ignorantsed, kes ei süvene millessegi. Seega neid ei saagi positiivses võtmes huvitada see, millest nad midagi ei tea. Kuigi satanism defineerib end kui ''usku'', mida ei suruta kellelegi peale ning mida poleks üldsegi vaja levitada, siis sellegipoolest - kas parim rohi väikluse, hirmu ja teadmatuse vastu pole mitte siiski informatsioon?!

„Satanism saab aktsepteerituks siis, kui erinevates ühiskonnakihtides on oma kohtadel kõrgelt hinnatud satanistid. Iga satanist, kes on oma alal tasemel, saab sellele kaasa aidata. Info peab muidugi ka kättesaadav olema. See on ka üks eesmärk, miks loodi Eesti Satanistlik Kogudus,“ vihjab Raido organisatsioonile, mis ühendab endas sataniste ning kus ta ka ise on aktiivselt tegev. Korraldatakse regulaarselt kokkusaamisi ja täiendatakse end pidevalt, viies end kurssi mujal maailmas satanismi valdkonnas toimuvaga.

Seega pole tegemist vaid „mingi järjekordse“ isehakanute klubiga, mis kätkeks üksnes virtuaalses keskkonnas sõnavõtte. Kokkuvõtteks, mida siis oleks vaja enim, et aidata inimestel satanismi paremini kui mitte vastu võtta, siis vähemasti senisest natukene paremini ja õigemini mõista? Raido sõnab resoluutselt: „Inimkonnal tervikuna oleks vaja rohkem kainet mõistust ja loogilist mõtlemist ning haridust ja haritust. Kui need eeldused on täidetud, laheneb suurem osa meid ümbritsevatest probleemidest.“

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta