„Tähtis on püüda inimestele kogemusi pakkuda või suhelda nendega viisil, mis aitaks nende mõtteid ja tundeid keskkonnale soodsas suunas edendada,“ teab mitmekülgsete huvide ja teadmistega teadur Ralph Underhill mittetulunduslikust uurimiskeskusest PIRC .

Juba kevadel olin endale kalendrisse kirja pannud, et 20.-21. oktoobril toimub konverents „Kommunikatsioon loomaaias ja looduskaitses“, korraldajateks Tallinna loomaaed ja Tartu Ülikooli semiootika osakond. Lõpuks oli kaua oodatud päev kätte jõudnud. Krõbekülmas hommikus liiklesin kiirustades ja veidi isegi ärevusega hinges (ikkagi esimene puhtalt keskkonnakommunikatsioonile pühendatud üritus Eestis minu teada) Tallinna loomaaia suunas.

Kohale jõudes oli esimene ettekandja just alustamas. Kõnelejaks oli üks kahest välisesinejast, Ralph Underhill Inglismaalt Avaliku Huvi uurimiskeskusest (Public Interest Research Centre, PIRC). Ralph rääkis väärtuste ja sõnumite raamistamise[1] tähtsusest looduskaitses; sellest, et erinevatel eluetappidel väärtustavad inimesed erinevaid asju ning et raamistamine toetub väärtustele; sellest, et loodusele ei tohiks hinnasilti külge panna, sest see muudab meie suhtumist loodusesse halvemuse suunas.

See kõik oli liiga hea, et rahulduda vaid ettekandega. Nii leidsingi end teise konverentsipäeva lõunapausi ajal koos Ralphiga loomaaia keskkonnahariduskeskuse fuajees jutustamast. Ta oli just tulnud jalutuskäigult loomaaias ning silmnähtavalt kibeles tagasi välja.

Ralph on zooloogi, teaduskommunikatsiooni ning ajakirjaniku teadmiste ja kogemustega vabakutseline keskkonna- ja poliitikakarikaturist ning tulihingeline keskkonna- ja loodusarmastaja. Kui üldiselt tavatseb ta öelda, et armastab loomi rohkem kui inimesi, siis sotsiaalpsühholoogiast saadud teadmised on aidanud tal ka inimesi paremini mõistma hakata. Nii nimetabki Ralph end naerdes endiseks misantroobiks.

Mis tüüpi organisatsioon on PIRC?

PIRC on mittetulundusühendus ja mõttekoda. Kuigi me teeme ka ise veidi uurimistööd, kogume peamiselt siiski uurimused teadlastelt kokku ning otsime viise, kuidas rakendada näiteks keeleteaduse ja sotsiaalpsühholoogia teadmisi meie paljude sihtgruppide suhtes. Lisaks keskkonnahuvilistele teeme me koostööd ka teistega. Näiteks oleme me ühistööd teinud nii rahvusvaheliste LGBT gruppidega, inimõigusorganisatsioonidega kui ka loodus- ja keskkonnakaitsjatega. Me tegutseme väga laias ulatuses.

Sul on parasjagu käsil projekt, mis uurib sõnumi raamistamise ja väärtuste olulisust looduskaitses. Milline on siis raamistamise ja väärtuste tähtsus looduskaitses?

Ma arvan, et raamistamine puudutab lisaks kirjalikele tekstidele ka pakutavaid kogemusi. Nii näiteks raamistame me olukorrad, mil me suhtleme avalikkusega, mõttekaaslastega või kasvõi riigiga – on väga tähtis, kuidas me end esitleme, milliseid sõnumeid me edastame ning milliseid muljeid ja kogemusi me pakume.

Mulle tundub, et me ei mõtle piisavalt sellele, kuidas me infot esitame – me ei mõista, et info esitamise viis on sama tähtis kui info ise. Me eeldame, et graafik paneb inimesi ümber mõtlema selle asemel, et esitada info efektiivselt.

Mitmed sotsiaalpsühholoogias korraldatud uuringud on leidnud, et sõnumite raamistamine motiveerib inimesi suurema tõenäosusega aktiivsem kodanik olema kui raamistamata jätmine. Seega, kommunikatsioon on keskkonna kaitsmiseks sama oluline kui tõuaretusprogrammid, maakorraldus, lobi või ükskõik milline muu teema.

Sõnumi raamistamine mõjutab ka seda, millisena nii meie ise sõnumi saatjatena kui ka meie sõnumi adressaadid näeme probleeme ja lahendusi. Seetõttu annab see, kuidas me mingist probleemist räägime või ennast väljendame aimu, milliste vastusteni me jõuame. Sellepärast ongi väärtused ja raamistamine äärmiselt olulised nii organisatsiooni sees kui väljaspool.

Väärtused vormivad meie suhte keskkonnaga. Kuidas saab kellegi väärtuseid muuta?

Ma ei ole kindel, et ma tean, kuidas. Ma arvan, et on keeruline muuta pikaajaliselt väärtuseid, mida inimene peab prioriteetseks, kuid apelleerida saab olemasolevatele. Lõppudelõpuks jagame ju kõik samu väärtuseid, lihtsalt prioriseerime neid erinevalt. Isegi kui inimene väärtustab asju erineval määral, on tal ikkagi võime pidada oluliseks ka esialgu vähem tähtsaks peetavat.

Keskkonnakaitset silmas pidades on väga oluline tegeleda nende väärtustega, mis aitavad keskkonnakaitsele kaasa ning märgata looduse ilu. Tähtis on püüda inimestele kogemusi pakkuda või suhelda nendega viisil, mis aitaks nende mõtteid ja tundeid keskkonnale soodsas suunas edendada.

Üsna tavapärane on arvata, ka Eestis, näiteks keskkonnateadlikkust edendavate algatuste puhul, et info kättesaadavaks tegemine muudab maailma, kutsub esile sotsiaalseid muutusi. Mis Sina sellest arvad?

Ma ei alahindaks informatsiooni olulisust, kuid minu sõnum on, et tuleb mõelda, kuidas seda esitatakse. Ei ole õige arvata, et statistilised numbrid ja graafikud mõjutavad inimesi keskkonnasõbralikumalt käituma. Numbreid ja graafikuid on tarvis selleks, et sõnum oleks arusaadav, ent inimestele mõju avaldamiseks on tähtis mõelda, kuidas infot esitada – rääkimisviis, väärtustele ja emotsioonidele apelleerimine ja muu taoline. Seega, ma ei ütleks, et informatsioonis peitub võti, kuid me vajame seda, et teha keskkonna jaoks õigeid otsuseid. Faktiteadmised on samuti olulised, kuid sama tähtis on viis, kuidas me neid esitame. Sellest praktikast on minu meelest vajaka.  

Eestis räägitakse palju noorte vähesest huvist teaduse, sealhulgas teadusajakirjade vastu. Kuidas oleks Sinu meelest võimalik noori teadusele lähemale tuua? Kas teaduskommunikatsiooniga saaks olukorda parandada?

Teadus on minule ülioluline, eriti on minul maailma aidanud mõista evolutsioon, mis ühtlasi ka innustab ja inspireerib mind. Ma ei arva, et kõik peaksid maailma väärtustama samal moel. Ma arvan, et teadlastel on komme soovida, et ka kõigist teistest inimestest saaksid teadlased. Minul on hea meel ka nende üle, kellest on saanud kunstnikud, kirjanikud või luuletajad, kui nad toimetavad enda valdkonnas looduskeskkonda austades ning sooviga midagi selle heaks ära teha.

Kahtlemata pole teadlased ainsad, kelle võimuses on keskkonnahoiuga tegeleda. Selleks ongi pigem tarvis mitmekesiste teadmiste ja oskustega inimesi erinevatelt aladelt, näiteks sotsiaalvaldkonnast. Võtame kasvõi puudega inimestele juurdepääsu tagamise.

Teadus on tähtis, kuid see on vaid üks võimalus looduskeskkonnale oma tänu väljendada. Teaduse kõrval on ka muid ääretult olulisi tegureid, nagu näiteks loovus. Nii et mina oleksin murelik vaid sellisel juhul, kui mõni teadusdistsipliin jääks täielikult huvilisteta, kuid üldiselt pole ma veendunud, et igaüks vajab teaduslikku arusaamist. Sellest olulisem on armastus looduskeskkonna vastu.

Teaduskommunikatsioon on samuti oluline, kuid sageli segab seda teadlaste „mul on informatsiooni ning ma soovin selle avalikustada“ mõtteviis, selle asemel, et luua kahesuunaline suhtlus ning saada teada, millest inimesed kuulda ja mida mõista soovivad. Mulle tundub, et end teistele arusaadavaks tegemise üks ivadest peitub kuulamises või vähemalt püüdes kuulata.

Oma ettekandes hoiatas Ralph looduse hinnasildistamise eest, sest tema meelest muudab see meie suhtumist loodusesse halvemuse suunas. Euroopa Liidu keskkonnapoliitikas, sealhulgas ka Eestis, on praegu vägagi päevakorras ökosüsteemiteenuste hindamine. Selle raames kaardistatakse ökosüsteemiteenused ning leitakse neile rahaline väärtus.

Minnes tagasi Sinu eilse ettekande juurde, küsiksin veidi provotseerivalt, et kui palju maksab peotäis mulda?

Üsna palju liigub infot selle kohta, et looduse hinnastamine ei ole mõistlik. Minu meelest on erinevaid viise sellest rääkimiseks. Meie keskuse aruandes Common Cause for Nature kirjutatakse sellest, kui suur tähtsus on keskkonnakaitses väärtustel ja sõnumite raamistamisel ning sellest järeldub, et on küll võimalik rääkida looduse kasulikkusest meile ilma, et me sellele hinnasilti külge kleebiks.

Järgmisel kahel lausel on selge erinevus: „see mets pakub kogukonnale toitu, toitaineid ja loodusvarasid“ ning „selle metsa ruutmeeter on väärt 260 eurot“. Need on erinevad sõnumid ning tekitavad seega inimestes looduskeskkonna väärtustamise suhtes erinevaid tundeid.

Mida enam me käsitleme mingit asja kaubana, seda kitsamalt me seda näeme ning seda vähem me mõtleme tema erinevatele väärtustele. See muudab inimeste tundeid selle konkreetse asja suhtes. Olgu siis tegemist mulla, puude või millegi muu hindamisega – kes määrab hinna ja kuidas? Minu meelest on paljud looduskaitsjad olnud selles osas naiivsed. Üsna vähetõenäoliselt saab loodus meie ootustele vastava hinna.

KARIKATUUR „Ecosystem Services Evaluation“ (Ökosüsteemiteenuste hindamine).
"Sa ei või teda süüa, Dave, ta on kohalikule majandusele väärt 4.37£."

Kas Inglismaal toimub selleteemalisi arutelusid?

Meil on suur debatt käimas. Mõned kolmanda sektori organisatsioonid toetavad looduse hindamisega seonduvat enam kui teised – meil on rühm inimesi, kes teeb hindamise vastast kampaaniat. Samuti on meil juhtiv keskkonnakaitsja ja poliitiline aktivist George Monbiot, kes on teinud videosid ja kirjutanud mõned lood looduse hindamisest.

Minu meelest on ökosüsteemiteenuste hindamine ning keskkonnaeelarvest ja –majandusest rääkimine täiesti erinevad asjad. Loomulikult tuleb valitsusega rääkides olla praktiline ning teatud hetkel rääkida rahast, kuid see on midagi muud, kui rääkida, et see või too on väärt ühe- või teistsuguse summa.

Ma toon sageli sellise näite: kui me räägiksime lastekaitsest, siis kui palju oleks üks laps rahaliselt väärt? Me ei paneks ju kunagi lapsele hinnasilti külge, kuid sellegipoolest teevad valitsused otsuseid haridusse ning sotsiaalvaldkonda suunatavate summade osas ning sellest numbrist, mis nende otsuste tulemusena sünnib, saab igaüks tuletada, kui palju valitsuse arvates laps väärt on. Valitsus ei ütle aga kunagi, et lapse hind on see või teine. Loodusega on samamoodi – kõrgel tasemel tuleb teha otsus, kui palju me raha kulutame, ning selle tulemusena võib selguda, et me kulutame 200 eurot metsa kohta, kuid see ei tähenda, et metsa väärtus on 200 eurot. Need on kaks väga erinevat asja. Selle asemel, et alustada protsessi tagantpoolt, tuleks välja tulla millegagi, mida me saame endale lubada. Kas see tundub loogiline või ei?

Mismoodi see debatt Sinu hinnangul lõppeb?

Ma hoian endiselt lootust üleval, mis tähendab, et minu jaoks on looduse hinnastamine neoliberaalse majanduspoliitika jätkumine, mis on läbiv nii sotsiaal- kui ka keskkonnavaldkonnas. Ma olen selle vastu, sest see väärtustab vaid turujõude ja jätab välja moraalsed aspektid. Minu meelest ei ole see suund ühiskonnale õige. Vastupidisel arvamusel olijate seisukoht võib jääda lõpuks peale, kuigi ma seda ei sooviks, sest lisaks rahale on elul meile palju tähtsamatki pakkuda.

Kuidas Sa karikaturistina kujutaksid loodusliku mitmekesisuse kadumist?

Ma olen loodusliku mitmekesisuse kadu palju joonistanud. Olen palju joonistanud ka ökosüsteemiteenuste hindamisest. Mulle lähevad need teemad väga korda. Sageli on rasketel teemadel rääkimise asemel lihtsam neid karikatuurina esitada ning samamoodi on valusate teemade üle karikatuuri kaudu vähem valus nalja heita kui sõnadega oleks.

Millised on Sinu meelest keskkonnakommunikatsiooni peamised barjäärid? Kas neid üldse on?

Ma arvan, et meedia. Õieti see, kuidas meedia töötab, on peamine barjäär. Meediat omab väike ring inimesi, kellel on kindel agenda. Samamoodi on internetis – on mõned ettevõtted, kes omavad kõiki netiväljaandeid. Seetõttu on väga keeruline oma sõnumiga esile pääseda.

Keskkonnakaitsjad on alati teenimatult väljapuksitud. Me reageerime alati uudistele ja võiks isegi öelda, et me loome uudiseid. Me loome lugusid, mille vastu me eeldame meedia huvi, kuid mitte neid, mis on kõige tähtsamad.

Uudised elusloodusest on tavaliselt hävimisest või kahjust – kui keegi sõidab põdrale otsa, kirjutatakse sellest, et põder sai hukka, kuid mitte sellest, kui imeline loom põder on. Või kirjutatakse hävinemisohus liikidest, ent mitte päästetutest. Me peame muutma lugusid ja narratiivi.

Meil ei ole kontrolli meediaväljaannete üle. Fakt, et meedia ei ole vaba ning meediaomanikel on oma agenda, on keskkonnakommunikatsiooni peamine barjäär. Ettevõtete võim, konsumerism, põllumajanduse industrialiseerimine ja otsustuspoliitika on samuti takistavateks teguriteks, ent täna ma valin meedia.

Mida Sa eelöeldule ise veel lisada sooviksid?

Ma ei ole nii lootust kaotanud kui ehk vestlusest paistma jääb. Minu meelest toimub ümberringi ka palju positiivset – nii näiteks pean ma ennast endiseks misantroobiks. Ma tavatsen öelda, et armastan loomi rohkem kui inimesi, kuid kokkupuude sotsiaalpsühholoogiaga on mulle õpetanud, et inimesed on tegelikult väga kenad. Neile on lihtsalt tarvis anda selleks võimalus, kuid seda tehakse väga harva sellepärast, et elu on niisugune nagu ta just on. Kui me suudaksime muuta süsteemi ning sõnumeid, mis inimesteni jõuavad, oleksid nad aktiivsemad ja enam huvitatud millegi ära tegemisest. Inimesed hoolivad ning see on tõeliselt positiivne. See on kõige positiivsem asi, mis üldse olla saab!

• TÜ semiootika osakond: www.flfi.ut.ee
• Ralph Underhill ja PIRC: publicinterest.org.uk
• Ralph Underhilli karikatuurid: www.cartoonralph.co.uk

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta