Reede, 17. juuli õhtul sõitsime sadamast mööda Tuukri tänavat Kadrioruni. Vaatasime sadamaala vanemaid laevandusega seotud hooneid ja saime teada, et kui veel puust laevadega merd sõideti, ei tohtinud sadamas seisvatel laevadel süüa teha, sest kardeti laevade süttimist.

Kadriorus rääkisime suvituskultuurist ning vaatasime, mis linnaosa kaunimatest puitvilladest järel on. Jätkasime retke mööda Pirita teed ja Pirital. Kas te teadsite, et Pirita Jahtklubi hoone on tegelikult koopia ning et juba 1930. aastatel käisid peened daamid linnast bussiga Pirital rannas?

Tagasi linna pöörasime alles Kochide suvemõisa juurest ning viimase peatuse tegime juba päris hämaras Maarjamäe memoriaali kõrval. Meie grupis oli kaks väikest reisilist, kes tulid oma rataste seljas suurepäraselt toime hoolimata sellest, et kogu retk kestis kolm tundi. Tallinnas rattaga liikumise vaatenurgast - Pirita teed mööda on väga mõnus ka suurema seltskonnaga sõita, samal suunal Kose teed ja Rummu teed läbida on juba ohtlikum - kiirused on suured ja tee ületamine keerulisem.

Laupäeval, 18. juulil, sõitsime Admiraliteedi basseini äärest läbi Lennusadama ja Patarei vangla Kalamaja ja Paljassaare poole. Suure grupiga linnatänavatel liikumine tõmbas parasjagu tähelepanu - suures grupis oli mõnes mõttes ehk turvalisemgi sõita. Retkejuhid rääkisid lennusadama, Noblessneri laevatehase ja miinisadama lugusid, vaatasime üle Peetri merekindluse mitmed osad ja pärast peatust Katariina kail tegime ringi ka Paljassaarel. Sõites tagasi läbi Kalamaja, avastasime Kopli tänavalt uue sileda asfaldi, aga ka mõned uued väga järsud kõnniteede peale- ja mahasõidud - uurisime välja, need saavad siiski tulevikus sõidetavaks muudetud. Et kõik saaksid edaspidi ise linna rattateid ja mereäärseid lugusid avastada, sai laiali jagatud Tallinna jalgrattakaarte.