Teema, millel südant valutan, on tööpuudus ja sellega kaasnevad mõjud inimestele. Milline on töö kaotanud inimese moraalne seisund – kas säilib usk helgemasse homsesse, usaldus elu vastu ja tasakaalus enesehinnang? Või käivitub must stsenaarium,  halvimal juhul enesehinnangu langus ja usu kaotamine homsesse?

Ei sooviks, et keegi tööta jäänutest end tänases majandussituatsioonis läbikukkuja või „luuserina“ tunneks või iseenda süüdistamisega vaevaks, kuna ümbritsev majanduskeskkond on hetkel nii turbulentne, et uue töö leidmine kipubki kohati olema juba õnneasi. Aastal 2007, majandusõitsengu tipul, pidi terve inimene olema laisk või väga rumal, kui tööd ei leidnud. Kuid täna on tööjõuturul juba ligi 60 000 töötut inimest! Ümberõppevõimalusi jagub nendest ligi 4000-le. Erinevatel andmetel on aasta lõpuks töötus jõudmas võimalik, et 100 000 inimeseni. Kuigi tööpuuduse määr aastatel 2001-2002 oli midagi ligilähedast, siis vastukaaluks tööpuudusele liikus Eesti majandus tollal ülesmäge ja järjest enam loodi juurde uusi töökohti.

Täna on Eesti astunud esmakordselt sellisesse faasi, kus tööpuudus kasvab, kuid majandus langeb jätkuvalt ja põhi pole veel kätte jõudnud. On väga raske täpselt ette ennustada, kunas jalad põhjas ja uus tõus algamas, kuid üks on kindel  –loodusseadus – igale mõõnale järgneb tõus! Täna võib põhi olla küll suur ja sügav, kuid sellele järgneb jälle uus tõus. Peame lootma, et raskusehetked saavad üksteist toetades läbitud ning uuel tõusul pingutame üheskoos usinalt  ning nõrgemaid toetades, et majanduse tõusule hoogu juurde anda. Kõigeks selleks on vaja jõudu – vaimujõudu, mõtteerksust, positiivsust ja julgust säilitada. Häda korral mitte üksi nurka nutma jääda ning tugevamad peaksid aitama toonust hoida neil, kel täna jalgealune kõikuv või kadumas.

Hea tuttav Raul Rebane kinkis mulle hiljuti raamatu „15 sammu võiduni“. Seal räägib Gerd Kanter enda põhimõtetest, lihtsatest ja järjekindlatest sammudest, mis pikki aastaid järgides temast olümpiasangari vormisid: „ Ole rõõmus. Ära karda kaotada. Oska unistada. Ära kaota lootust. Ole järjekindel. Jne,“  Soovitan see raamatuke läbi lugeda-  lihtne ja lähedane, ühe eestlasest sangari lugu.

Tunneme Kanterit täna kangelasena ja me ei tule selle pealegi, et tema arengutee pole olnud alati päikeseline – esimene pool sisaldas küllaldaselt  takistusi, läbikukkumisi ja kaotusi. Lapsena, kui kõike võetakse eriti valuliselt, pidi Kanter mitut spordiala katsetades kuulma, et ta pole spordi jaoks piisavalt andekas. Noor mees aga ei jätnud jonni ja jätkas eneseotsinguid. Mõte, et temast võiks saada 2008. aastal olümpiavõitja kettaheites, hakkas Gerdil idanema alles pärast edukalt sooritatud kuulitõuget 2001.aastal. Kas seitse aastat visa tööd ühe konkreetse unistuse eesmärgi nimel on pikk või lühike aeg? Või sellele eelnenud eneseotsingu, -leidmise ja treenimise periood kuni võiduka olümpiani?

Tänases majandussituatsioonis rääkida ainult olümpiavõidust võib tunduda kohatu, kuid just selline pikaajaline, sihikindel ja allaandmatu suhtumine, iseenda võitmine, on võti toimetulekuks ka tänases masendavaks kujunenud tööturu olukorras. Paljudest meil võib-olla täna alateadlik hirm homse ees. Küsimus „Mis meist saab?“ kummitab mitte ainult otseselt hädasolijaid, vaid ka neid, kel nähtavas plaanis probleeme polegi.

Eelkõige peaksime suutma tähelepanu keskendada neile, kel on juba hirmukramp – mõelgem, mida tunneb see inimene, kes on juba pool aastat koondatud. Hüvitis on lõppenud, jäänud on veel toimetulekutoetus alla tuhande krooni, kuid töökohta pole ikka veel paista ning kohustused ei kao ka kuhugi? Sellisel juhul peab kõigepealt endale aru anda, et tegemist on kriisiga, mis vajab käsitlemist, et see ei hakkaks otseselt pärssima elukvaliteeti psüühilisel tasandil. Olemas on kindlad põhimõtted ja abinõud, mida silmas pidades on kergem läbi raskete aegade sammuda. Iga inimese elus on raskemaid ja kergemaid aegu, laineharjasid kui –põhju. Iseasi vaid küsimus, kas tänase edukultuse taustal inimesed julgevad raskusi iseendale tunnistada ja väljastpoolt abi otsida?

Üksinda on väga raske stressi taluda. Kui oled täna üks 60 000 tööta jäänud inimesest, siis esimene reegel - ära palun jää murega üksi – räägi, otsi abi, tee kõik endast olenev lahenduse leidmiseks. Kui teed kõik endast oleneva, siis elu vastab sellele ühel hetkel lahendusega.

1. Julgus olukorda tunnistada, abi küsida ja mitte nurka norutama jääda. Oma probleemidega üksi jäädes lähevad asjad ainult hullemaks. Kuidas keegi saabki aidata, kui ta ei kuule meie probleemidest?
   
   
2. Usk loodusseadusesse – mõõnale järgneb tõus.  Ehk kui põhi on kätte jõudnud, siis tuleb uskuda, et alates järgmisest hetkest lähevad asjad jälle paremaks.
   
   
3. Lahenduste otsimisel, ka uuel mäkketõusul tulevad ette uued takistused. Seega on vaja varuda kindlameelsust, kannatlikkust ja rahu, teadmises, et isegi kui me neid ületada ei oska, jäävad takistused ühel hetkel ise selja taha.
   
   
4. Sihikindlus oma tee otsimisel. Komistada ja kukkuda on täiesti normaalne, ainult alati tuleb püsti tõusta ja edasi liikuda. Asjad lähevad ühest hetkest ise ladusamaks.
   
   
5. Rusikareegel on see, et hommik on õhtust targem ja putru palavalt ei sööda. Tasakaalukuse säilitamine ka kõige keerulisemas olukorras toob kiiremad lahendused. Oluline on end korralikult välja puhata, et tasakaalu säilitada.
   
   
6. Nutmine on lubatud! Samuti pingete maandamine mõistlikul moel, kuid ülearu muretsemine kriisiolukorras ei aita sentimeetritki edasi. Välja puhkamine ja mõtestatud tegutsemine aitab kõige enam.
   
   
7. Loodusseadused toimivad ka edaspidi, elu on tsükliline. Tänane olukord pole halb ega hea, see on õppetund, millest tuleb kaasa võtta IVA. Tõusule järgneb mõõn ning saadud tarkus on heaks ettevalmistuseks järgmisel mõõnaperioodil edukaks hakkamasaamiseks.
   
   
8. Terviku, teekonna, liikumisvajaduse tajumine aitab nautida kõike, mis tee peale jääb. Elu on nagu käänuline jõgi, mis võib kohati olla kärestikuline, oksi täis või umbes, aga suubub lõpuks ikka merre. Oskus näha teekonnal ümbritsevat ilu ja takistuste ületamist saatva pingutuse mõnu, on äärmiselt oluline ning õpitav.
   
   
9. Tähtsad on lähisuhted, perekond, sõbrad. Koos üksteise najale toetudes jõuab kergemini edasi. Kui neid ei ole, siis on olemas ühiskondlikud abiorganisatsioonid, hoolekandeasutused, kristlikud institutsioonid, kust abi otsida. Ka kohalik omavalitsus võiks olla koht toetuse saamiseks.
   
   
10. Ka kõige suurema raskuse või puuduse korral on oluline aidata endast nõrgemaid ning otsida kaasalöömise võimalusi ühistegevustes. Keskendumine ühistegevusele viib mõtted enda probleemidelt mujale ning avab uksed uutele võimalustele.

• mõtleksid koos lahendustele, mida peaksid ootamatult pika ja tasustamata vaba ajaga ette võtma need ca 54 000 inimest, kellele koolitusvõimalusi ja väheseid töövõimalusi ei jagu;
• leiaksid koos partnereid, kes oleks nii suure hulga töötute inimeste sotsiaalseteks partnerteiks, kellelt abi otsida;
• Koostaksid reeglistiku/raamistiku/ 10 käsku, mis aitaks (pikalt) tööta jäänud inimesel säilitada eneseusku, -usaldust – ja enesekindlust;
• Koostada seltskonna- ja kultuuriürituste kavad, kus saab rahalises kitsikuses inimene tasuta osaleda;
• Otsida rõõmu ja jagada seda nendega, kes on täna plindris!

Riina Vändre
Kaitseministri nõunik

Allikas:Teeme Ära Minu Eesti kodulehekülg

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta