Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu sõnul vajab pakendivaldkond korrastamist ning selle eeldus on kõikide osapoolte soov koostööd teha ja senisest suuremalt panustada.

ERMEL soovib tunnustada 23. novembri „Laseri“ saate põhjalikku tööd: meedia ei ole kunagi varem nii põhjalikult pakendijäätmete teemasse süvenenud. Kõik küsimused, mis saates tõstatusid, on äärmiselt olulised ja vajavadki läbiarutamist ja selgust.

„Ma loodan, et Marii Karell ja „Laseri“ toimetus jätkab keskkonnateemadega ka edaspidi ja proovime omalt poolt igati ka infot jagada, kuidas ja missuguseid materjale ringlusse võtta saab ja missuguseid mitte,“ sõnas Ringmajandusettevõtete Liidu tegevjuht Margit Rüütelmann.

„Ringmajandusmudeli järgi on kõige olulisem jäätmetekke vältimine: kahjuks ei ole see pakendite puhul alati võimalik: näiteks toiduainete puhul ei saa tagada alati hügieenireegleid – väga keeruline on osta ja müüa lahtiselt jogurtit, püreed või suppi. Pakendite ringlussevõtt, teisisõnu pakendite käsitlemine ringmajanduse mudeli järgi algab, nagu ringmajandus ikka: materjali valikust ja disainist. Tänases maailmas ei ole olemas täiuslikke materjale, mis oleks hästi kerged, steriilsed kui ka ülihästi taaskasutatavad. Jah, meil on pakendimaterjalina olemas paber, klaas ja metall, aga ka näiteks puit ja PET-pudelid, mida on hea ringlusse võtta, kuid neil ei ole selliseid omadusi nagu on paljudel teistel plastidel. Lisaks on küsimus ressurssides: kas meil on mõistlik vedada näiteks tomateid klaas- või vetsupaberit metallpakendis – ei ole. Seetõttu peamegi leppima, et kõiki pakendeid me ei suudagi täna ringlusse võtta, aga peame alati arvestama, et tehnoloogia areneb ja võib-olla homme juba on,“ rääkis Eesti Pakendiringluse OÜ juhatuse esimees ja Ringmajandusettevõtete Liidu juhatuse liige Alder Harkmann.

Margit Rüütelmanni sõnul suunatakse Eesti kõik vähegi ringlussevõetavad materjalid, mis ei ole visatud olmeprügisse, ka ringlusse. „Õigesse konteinerisse viidud klaas-, metall- ja paber/papp-pakend, mis Eestis turule lastakse ja kokku kogutakse, võetakse ringlusse ligi 100protsendiliselt. Probleeme on tõesti osa plastikute ja komposiitmaterjalidega. Kuid nende ringlussevõtulahenduste puudumine ei ole mitte ainult Eesti probleem, vaid kogu Euroopa,“ lisas Rüütelmann. Seetõttu oleks eriti oluline, kui toidutootjad investeerivad uutesse pakkeliinidesse või uutesse pakematerjalidesse, oleks tehtud eeltöö. „Ja mitte ainult toiduohutusalane, vaid ka ringmajanduse analüüs: materjalid, mida pakendites kasutada, tuleks läbi mõelda juba investeeringuprotsessi alguses,“ lisas Rüütelmann.

Jäätmete liigiti kogumine on väga oluline ringmajanduse eeldus: mida rohkem on võimalik materjale puhtalt kätte saada, seda rohkem on võimalik ringluses olevaid materjale uuesti ringlusse suunata. „Euroopa Liidu liikmesriigina on meil kohustus võtta 2025. aastaks ringlusse vähemalt 65% pakenditest ja 2030. aastaks vähemalt 70%. Täna suudame Eestis  taaskasutada ca 80% sorteeritud materjalidest,“ sõnas Tootjavastutusorganisatsioon OÜ juhatuse liige Kristiina Dreimann. „Praegused sihtarvud on meil ka täidetud – ka pakendijäätmete osas kogume kokku nii palju, kui oleme ELi kontekstis lubanud. Koguseid saame suurendada järjest ja samm-sammult, aga selleks peaks omavahel ja meiega koostööd tegema nii pakenditootja kui pakendaja, aga ka tarbija, omavalitsus ja riigiesindajad,“ täpsustas Dreimann.

Ühe lahendusena pakendijäätmete probleemile nähakse ka ökomodulatsiooni – madalamat tootjavastutuse tasu pakenditootjatele, kelle tooted on kergesti sorteeritavad ja ringlusse võetavad. „Kui ökomodulatsioon teha kohustuslikuks, annab see tootjale lisaindikatsiooni pakendidisainiga teadlikumalt tegeleda. Aga siinjuures on üks konks, mida on keeruline lahendada ka juba täna: väga suur osa pakendist tuleb Eestisse ka impordina – seda osa ökomodulatsiooniga mõjutada on väga keeruline,“ lisas Kristiina Dreimann.

Pakendijäätmete kontekstis on oluline veel ka komposiitmaterjalide laialdane kasutus – nagu näitas ka „Laseri“ lihtne katse, üht materjali teisest eraldada on tihti väga raske. „Jah, järjest rohkem on teadlikke tootjaid ja teadlikke tarbijaid ning nii väheneb nii jäätmete põletus kui ladestamine. Samas peame arvestama, et jäätmete põletus jääb, seni kuni meil on ebatäiuslikud pakendid,“ lisas Kristiina Dreimann.

Eestis tekib aastas olmejäätmeid ligi 500 000 tonni, SEI Tallinna Segaolmejäätmete uuringu järgi on endiselt olmejäätmete seas 32% pakendijäätmeid – see näitab, et sortimine ei ole endiselt tavaline, kui kolmandik pakendeist on olmejäätmete konteineris.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta